Ma ei tea, kas see, mida ma praegu teen, on õige või vale, aga kuskil mu kuklas hakkab tööle radar, mis ütleb, et see on ebaõiglane, teis(t)e inimes(t)e suhtes. Eks ma saan aru, et see on ebaõiglane ka minu enda suhtes, aga see on praegusel juhul sootuks teisejärguline.
Ehk siis jah, olen oma elu sellisesse puntrasse saanud, et ei mõista enam, kuidas edasi. Eks ma tean väga hästi, et ma lasengi asjadel isevoolu minna, olles suuresti äraootaval seisukohal selle suhtes, mis edasi saab. Piirid on ju selged ja seetõttu on vähemalt mingi osa kogu loost paigas. Kõige ülejäänu suhtes olen aga avatud.
Ja eilse päeva valguses saan ma aru, et ma olen ikka veel väike tüdruk, kellel on oma mõtted ja tunded vaja usaldada kellelegi, kes on valmis kuulama. Eile olin mina selles aktiivse kuulaja rollis, sest loo lõppedes esitati mulle kontrollküsimusi selleks, et saada aru, kas ma ikka piisavalt tähelepanelikult kuulasin. Selles kõiges tundsingi ära iseenda - vajaduse jagada oma elu ja mõtteid ja tundeid, kellegagigi (kui see oleks vaid nii lihtne, et see, kellega neid asju jagada, võiks täiesti suvaline inimene olla - jõudes ringiga loo algusesse tagasi)...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar