Kunagi oli selline jutt, et kui ma kunagi 40-aastaks saan, siis võin hakata Eesti presidendiks (ei-ei, mitte et mul sellist suurt ambitsiooni oleks olnud, pigem konstateering, et Eesti presidendiks saamiseks peab inimene vähemalt 40-aastane olema). See oli kunagi. Tundub, et kunagi väga ammu. Vahepeal on aega kulunud ja elu on avanud mu silmad. Aeg on mind muutnud selles suunas, et mind ei ahvatle ükski amet ega elukutse, kus peab kogu aeg olema. Selle olemise all mõtlen ma seda, et pead alati vaatama, mida teed ja kuidas riides käid ning kuidas ennast väljendad. Aina enam saan aru, et see pole koht minu jaoks. Mulle meeldib teistmoodi - olla nii, nagu täna tuju on. Kuigi oma tegudes ning sõnades püüan hoida enda põhimõtetega paika pandud joont, on seal siiski piisavalt ruumi loomingulisusel ja ulakusel. Ja vahel kolistan korralikult ämbrites ka - aga need pole sellised avalikud häbipostid, pigem ikka iseenda (ja oma saamatuse) üle naermised.
Sellised mõtted on praegu mu peas - mine tea, võib-olla teeb elu pöörde ja korraga hakkab mulle meeldima see olemise asi. Kunagi ei või milleski kindel olla, aga ma siiski kahtlen sellise muutuse tõekssaamises.
/Siia ei saa ju lisamata jätta, et seesama vanus on minu praeguste arusaamade järgi sobiv hoopis ühe teise tegevuse jaoks/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar