Kunagi oli üks vale, mida tahtsin hirmsasti uskuda. Oli midagi seesugust, mida mul oli vaja kuulda ja oli keegi, kes mulle seda ütles, inimene, kelle sõnad minu hinges tormi esile kutsusid.
Kuid nüüd, kus aeg on edasi läinud, saan aru, et see kõik oli üks suur vale. Sest kui mina vaatan, siis ma ei näe seda, millest räägiti. Pigem näen kõike muud ja kusagilt ei paista välja see, mida toona uskusin.
Ikka tahad ju uskuda midagi seesugust, mida hingepaituseks vaja on. Aga tegelikku seisu ei saa mitte millegi taha ära peita. Niiet, teen silmad lahti ja vaatan ja pean ilmselt leppima, et see, mida kuulsin, ei ole tõsi, ja minule pole sellist asja ette nähtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar