Mulle anti roll kätte, mängiti välja nii, et mina pean seda rolli täitma. Võtsin siis peale pikka mõtlemist selle asja ette. Tegin triki ära, tsirkust täie raha eest.
Hämmastav on see, et ma tulin sellest läbi ilma ühegi kriimuta, ilma ühegi probleemita. Kõrvaltvaataja võiks ju arvata, et kui on ambitsioonid, siis võiks tulemus ju haiget teha. Aga mul ju ei olnud ambitsioone, mul oli vajadus teha seda, mida teised inimesed arvasid, et ma võiks teha ja peaks tegema. Ehk siis läksin asjaga lõpuni välja, sest teised inimesed uskusid minusse. Usk minusse on teistel inimestel jätkuvalt olemas, aga usk minu vastasesse sai selle triki tulemusena küll minema uhutud.
Taaskord ei suuda ma ära imestada, millised on maailma teed ja mõtted inimeste peades. Ja seda ääretut elutarkust ja läbinägelikkust, mis minu sees tallel on. Ka sellistes olukordades ja selliste inimeste puhul, kellega ma isegi otseselt kokku ei puutu.
Samamoodi ei suuda ma ära imestada inimeste ääretut rumalust ja hoolimatust. Muidugi otsustame asjade üle, millest me midagi ei tea, mitte nende sisu, vaid ikka vormi põhjal.
Ja ma tean, kui häbematu oli minu küsimus (ja võib-olla ootamatu), aga mulle tegi lõbu see küsimus ära küsida. Vastus oli ootuspärane, aga mul ei olnud mitte midagi kaotada, seal, sel hetkel. Ega ole tegelikult praegugi.
/Ma tõesti ei kavatse loobuda sellest, et ma võiks sirge seljaga läbi elu astuda, seistes oma seisukohtade eest./
/On olnud suur au näha tõeliselt suurt juhti ja temaga ka koos tööd teha (saan ma praegu iseäranis hästi aru, kuigi-kuigi, hindasin teda juba tookord, kui me koos töötasime)./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar