Neljapäev, 3. jaanuar 2019

Võiks pajatada ka minu elust...

Eks ma esimese hooga ei saanud arugi, lugedes raamatu pealkirja, et miks ma selle raamatu raamatukogust kaasa olin haaranud. Lihtsalt, sõna "palverännuaastad" tekitasid mingeid selliseid seoseid, mida ma kuidagi ei osanud endale sobiva lektüüriga siduda. Aga, esimene segadus läks üle, kui võtsin raamatu tagumise kaane ette ja lugesin lühikokkuvõtet sissejuhatusest sellesse raamatusse. Siis sain aru küll, et see raamat ON raamat, mida lugeda soovin.

Jutt käib Haruki Murakami raamatust "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännuaastad". Teema iseenesest tundus ju olevat intrigeeriv - üks inimene, kelle tema sõbrad otsustavalt sõprusringkonnast välja lõikavad. Ja mis kõige kummalisem, peategelane ei saa isegi teada, miks see kõik juhtus. Tõde selgub alles aastate pärast, siis, kui tal on piisavalt julgust ja pealehakkamist ning ka toetav inimene kõrval, et asja uurima asuda.

Eks igaüks, kes tahab lugeda, loeb seda lugu. Mina aga tundsin selles peategelases mingite nurkade alt vaadates ära iseennast, nii mingitel hetkedel vahepealses eluperioodis kui ka tükati nüüd. Ja eks omamoodi vunki sellele asjale andsid juurde ka pühad, mille paiku see raamat mul lugemiseks oli. Lihtsalt, soovides leida võimalusi oma sõpradega kokku saada, avastasin korraga, et mul on maru raske kokkusaamisi kokku leppida, sest inimesed on nii hõivatud, et ühise aja jaoks ei leidugi aega. Ja eks ma saan hästi aru ka sellest, et igapäevatoimetused võtavadki võhmale ja kui on puhkepäevad või pühadeaeg, siis ongi soov seda luksusaega vaikselt ja rahulikult nautida.

Aga, nagu minu elus viimasel ajal ikka, on parajasti lugemiseks olevad raamatud sünkroonis päriseluga. Nõnda sain ma sellegi raamatu kõrvale oma ellu sellise kogemuse, mida mul varem pole olnud. Ja eks sealgi oli see seis, et mina olen piisavalt tugev selleks, et välja ronida igast august, mina saan ikka hakkama... Selline on inimeste lootus ja ootus. Ja kui peakski ilmnema see, et ka minus on mõni inimlik nõrkus, siis see on igati taunimist väärt. Kuigi ootamatult tekkinud olukord oli minu jaoks väga äärmuslik ja seetõttu mõjutas mu olemist ja meeleolu veel mitu päeva, sain lõpuks asjaga rahu teha alles siis, kui selgus, et inimeste väljendatud seisukohad olid vaid poos ja kaitseseisund, sest teod rääkisid midagi sootuks muud.

Ja huvitav on see, et selles raamatus mainitud muusikapala on internetiavarustes kokku toonud täiesti omajagu inimesi - kui lugeda kommentaare, siis just selle raamatu pärast on inimesed selle muusikapala üles otsinud:


Kommentaare ei ole: