Peagi on Riigikogu valimised ukse ees ja mida hullemaks läheb reklaamikampaania, seda rohkem tunnen, et ei taha seda kõike näha, sellest kõigest midagi teada. Aga pääsu pole - uksest ja aknast, igalt poolt tuleb vali-mind-mees (või vali-mind-naine) sisse. Ja kui viisakalt keeldud meela naeratusega pakutavast, siis ei taheta kuidagi loobuda, kuidagi rahule jätta.
Aga, et asjale konstruktiivselt läheneda, sai siis kandidaatide nimekiri üle vaadatud. Ja üldiselt on ikka päris masendav see praegune seis, sest valima ei kipu suurt kedagi, igaühel on omad vead küljes, selgelt on aru saada, kes on häältemagnetina kasutusele võetud (mul on see rõõm, et saan valida ka nt Anu Saagimi). Varsti hakkavad hõredaks jääma read neist kuulsatest inimestest, kes poliitikas kätt pole proovinud, seekord on kohe päris arvukas "uute tulijate" laine.
Ja eks ole teada ka see, et kui keegi ongi eelmistel kordadel eristunud, millegagi silma paistnud, mis on andnud lootust muutusteks, siis meepoti ligi saades on kõik lubatu kiiresti unustatud.
Aega veel on, selle otsustava päevani, aga praegu tunnen küll, et ei taha, lihtsalt ei taha. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, kui valimistel ei osale, siis tehakse valik minu eest - selline teadmine kuklas sunnib ikkagi mingisugust valikut tegema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar