Reede, 4. jaanuar 2019

Eesti elu väiksus

Eks me mõnikord kiruma, seda, et Eesti elu on väike ja kõik tunnevad kõiki ja mitte ükski asi ei jää kuhugi peitu, sest ikka on tegijaid ja nägijaid. Ja ikka keegi tunneb kedagi.

Viimase aja kõige vahvam näide sellel teemal oli see, kui kõnelesin ühe inimesega, kellega just tutvunud olin ja teadsin, et ta elab Eesti külas keset suuri metsi, mis peaks ju ometi vaid kohalikega asustatud olema. Aga uurisin siis ühe teise inimese käest, kes selles paikkonnas endale just uut kodu loomas on, et kus ta täpselt paikneb. Ja kirjelduste peale sain teada, et need kaks inimest praktiliselt ühes külas elavad. Nii tihedalt oleme me oma eludega läbi põimunud.

Aga, peamine põhjus, miks see Eesti elu väiksus mulle iseäranis silma hakkas, on seotud kahe inimesega, kellele just äsja lõppenud aasta jäi viimaseks selles maises elus. Sest suhteliselt vähe tõenäoline oli see, et sedalaadi uudised nii kiiresti minuni jõuavad. Otseselt ma nende inimestega igapäevaselt seotud polnud, meie toimetused olid juba erinevatesse suundadesse liikunud. Ja ometi, ikka leidus kusagil ühenduslüli, mis tõi need uudised minuni, kurvad küll, aga eks see ole paratamatu - meie kõigi elu saab ükskord otsa, kellel varem, kellel hiljem...

Ja eks need ühenduslülid on need, mis seovad - paratamatult oleme me pärit oma minevikust ja teiste inimestega ühiste kogemuste ja elamuste kaudu seotud. Ja tegelikult on see ju tore, vaatamata neile kurbadele sündmustele, et ka aastate pärast saadakse kokku ja on säilinud kontaktid ja otsitakse üksteist üles...

Kommentaare ei ole: