Värskendav lugemine

Kuidagi on juhtunud nii, et raamatukogus käies on aina vähem neid raamatuid, mis mul lugemata on. Seda keerulisem on leida ka uut lugemismaterjali. Ja eks nõnda sattus mu kätte ka see raamat - Emmanuel Carrere "Limonov".

Eks avaleheküljed andsid juba suuna kätte - Anna Politkovskajast pajatavat raamatut olin ma ju samasuguse juhuse tõttu lugenud, oli see mulle kätte juhtunud - ja eks Anna Politkovskaja nimi oli juba see, mis tekitas tunde, et seda raamatut ma tahan lugeda. Tavapäraselt pole elulooraamatud sugugi need, mida ma heal meelel kätte võtaks, ei teagi, mispärast olen otsustanud, et need pole minu jaoks, kuid niimoodi on see lihtsalt kujunenud. Aga, eks mõnikord tuleb usaldada juhust, mis on mõne asja võimalikuks teinud.

Kuid, minnes nüüd selle raamatu juurde, oli huvitav lugeda ühe kirjaniku vaadet teise kirjaniku elule. Ja värskendav oli seda lugeda seetõttu, et ei raamatu peategelane ega ka selle kirjapanija ei häbene oma nõrkusi, oma mõtteid, mis nende peast tegelikult läbi käivad, ei ilusta neid, vaid räägivad ausalt oma vaadetest, oma mõtetest, oma kogemustest, oma tunnetest. Ja eks annab see raamat teatud vaate ka Venemaa elule (kasvõi nt sellisest vaatevinklist, et kui Limonov New Yorki elama kolib, avastab ta korraga, et ta ei peagi oma naabreid kartma, et kedagi ei huvita tema elu, et keegi lähe kuhugi tema peale keelt kandma) ja sealsetele väärtushinnangutele, hoopis teise nurga alt, kui mina seda senini näinud ja üldises inforuumis tajunud olen.

Ja kui mina alustasin selle loo lugemist täielikult puhta lehena, mis täitmist vajab, siis eestikeelne Eduard Limonovist kõnelev Vikipeedia artikkel asetab asjad hoopis teise valgusesse. Minu jaoks algas lugu aga selle algusest ja seetõttu oleksin päris huvitatud sellest, et lugedagi kõiki neid raamatuid, mis on kirjanik Limonov kirjutanud ja millest kõnealuses raamatuski palju juttu on. Aga, praegu jääb see soov vaid sooviks, sest eesti keeles pole neist ühtegi ilmunud... Ja võib-olla on minu jaoks intrigeeriv ka see, see miski, mis tekitab lugemisssoovi, et kui Limonov on kirjutanud raamatu "Hädavarese päevik", siis mina olen mingi hetkel kirja pannud "Kaotaja käsiraamatu" alguse. Kuigi, sedagi mõistan ma, olles lugenud raamatut "Limonov", väga selgelt, et meie maailmavaated on radikaalselt erinevad.

Ja eks kogu selle loo moraal läheb minu arvates ikka sellesse valdkonda, mida mul eilegi tuli taaskord tõdeda - et võitjad kirjutavad ajaloo, täpselt sellisena, nagu nemad seda näha tahavad, ja tegelikku tõde on väga keeruline teada saada (kui see üldse kusagil eksisteerib, sest ikka on inimestel oma vaated ja nägemused, kuidas asjad olid, ja need ei pruugi paari inimese piireski kattuda).