Istusin seal, viimases pingireas ja kuna teemaks oli see, et kuhu inimene oma raha kulutab ja kõlas laul laternatest, siis mõtlesin, et minu jaoks on kaks valdkonda, kuhu võingi, vaatamata hinda, kulutada. Küünlad ja muusika...
Seda, et muusika kindlasti nende asjade seas on, millele minu raha läheb, olin kogenud juba mõni nädal tagasi, kui sattusin plaadipoodi (ei, juttu pole sugugi seinaplaatidest, ikka muusikat sisaldavate plaatidega on tegu) ja andsingi ära raha, mida oli vaja kahe plaadi rõõmustamiseks. Esimese puhul oli muidugi asi selge, et seda ma tahan, sest seal oli ju tuttavaid ja teadaolevaid lugusid küll. Kuid teise puhul, kuigi sealtki leidsin tuttavaid palasid, ootas suurem üllatus mind eest, sest leidsin endale vähemalt kolm uut lemmiklaulu. Aga, sel hetkel, kui raha mu käest minema läks, tundsin jälle seda tunnet, mida ikka tundnud olen - muusika jaoks pole mul kunagi kahju (ja pole kunagi kahju olnudki - ei rahast ega ajast ega läbisõidetud kilomeetritest - olgu need siis lennukiga lennatud, laevaga loksutud või autoga sõidetud). Muusika ikka kõnetab mind, on alati kõnetanud ja minu sees paljugi liikuma pannud.
Ja siis mõtlesin, et ilmselt on enam-vähem sama lugu küünaldega, kuigi ma pole sellele suuremat tähelepanu pööranud, aga küünlaid peab mul ikka olema, mingi varu ja soovitavalt heade lõhnadega ja enamasti, olles nüüd proovinud erinevaid tegijaid, ikka Võhmas valmistatuid, et kui tuju ja tahtmine tuleb, siis oleks elav tuli olemas. Pole mul seda luksust, et ahjus tuld süüdata ja eks keskküttega elamine on olnud mu teadlik valik, aga elavat tuld hindan minagi...
Kuid, tagasi siis selle viimase pingirea juurde. Pisaraid ikka voolas, sest lood, mida kõneldi, liigutasid mind hingepõhjani. Ja eks seda olen varemgi kogenud. Mõnel on see oskus ja ju siis on aeg praegu õige, selle kõige jaoks.
Kuigi, ega see polnud siis ainult pisarate valamine - üks seos, mis tekkis, pani ikka täiel häälel üle terve saali naerma. ELADA!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar