Terviseameti uus kampaania "Tervis pole naljaasi" on minu arvates juba eos ülimalt silmakirjalik. Milleks alustada võitlust millegi vastu, mis on inimeste viimane õlekõrs, et kuskiltki kuidagigi abi saada? Ja miks ei tegeleta põhjusega, miks inimesed ravitsejatelt abi otsivad? Asi pole ju sugugi selles, et Eesti oleks mingi sügavam usk alternatiivmeditsiini või arstiamet poleks au sees. Lihtsalt on meie meditsiini praegune seis selline, et inimesed ei pääse arsti juurde või kui pääsevadki, siis tulemus on seesama, mida oleks võinud isegi välja mõelda, ja kusagilt tuleb ju abi otsida.
Ja see toob mind taaskord tänasesse päeva, mil kohtusin juhuslikult ühe oma ülikoolikaaslasega, kes oli maa-asulast Tallinna Lastehaiglasse tulnud, sest tema lapse tervisemuret ei olnud perearst lahendanud. Õnneks oldi Lastehaiglas mõistvad ja leiti kiire lahendus. Aga siin peitub ka üks osa probleemist - see osa, et perearst ei tegele probleemidega või ei oska neile lahendusi leida. Konkreetne lapsevanem jõudis siis sellise lahenduseni, et tõi lapse Tallinnasse teiste arstide juurde. Aga kujutame nüüd ette olukorda, kus lapsevanemal pole selliseid võimalusi, et võtta töölt vaba päev ja lihtsalt Tallinnasse sõita? Ehk on antud juhul hoopis abi mõnest taimetargast, kes oskab sellises olukorras aidata?
Teine näide on samuti seotud ühe lapse ja perearstiga. Ühe sõbranna laps oli periooditi kõrge palavikuga hädas. Ühtede antibiootikumide kuur lõppes, kui peagi tuli alustada uut. Laps sai tõelist abi alles siis, kui perearstil juhtus asendaja olema, kes lapse kohe haiglasse suunas, kus siis mitmepäevaste analüüside tulemusena lõpuks välja selgitati palavikutekitaja. Miks ei saanud neid analüüse aga kohe teha, miks pidi laps mitmeid kuid kannatama?
Need kaks näidet annab selget tunnistusest sellest, mis on Eesti meditsiinisüsteemis valesti ja mispärast kampaania "Tervis pole naljaasi" on vaid üks silmakirjalik raharaiskamine.
Ja eks enda näite põhjal tean väga hästi, et peab ikka suur jama olema, kui ennast lõpuks arsti juurde teele sean. Sest, kuni selle hetkeni, püüan ikka ise hakkama saada. Ja eks polegi olnud selliseid muresid, millega arsti juurde minna, sest ikka on ju alternatiivsed vahendid - küüslauk, taimetee, puhkus - käepärast võtta. Ja eks ma ju tean ka seda, et arstid on ülekoormatud ja nende juurde pääsemine on üks suur ime, sellestki see tunne, et kuidagi ei kipu. Ja ega mul pole ju sellist võimalust ka, mida nimetatakse haigusleheks - kõik oma haigused pean läbi põdema ilma mingi kompensatsioonita kellegi poolt (aga eks see ole mu enda valik, midagi pole parata, kuid mõnikord ikka riivab, kui räägitakse solidaarsest sotsiaalmaksu maksmisest ja siis tead, et konkreetsel kuul tasutakse seda minu eest riigile küll, aga kuna summa jääb alla minimaalse sotsiaalmaksu kohustuse, siis on oodata perioodi, kus mul puudub ka ravikindlustus, teisest küljest muidugi, ega inimesed, kelle eest igakuiselt makse vajalikus määras tasutakse, sugugi paremas seisus pole - nemad oma ravikindlustusega ei pruugi ju arsti juurde saada, niiet, see ravikindlustus pole sugugi selline asi, mida väga igatseda).
Üks teema on selle asjaga veel seotud. Nimelt on inimesed, kes on palju arstide vahet käinud, rääkinud, et polikliinikute koridorid on tühjad (eks mul endalgi on perearsti eelmise kevade külastuse kogemusest sama kogemus - arstil vaba vastuvõtuaega polnud, aga samas polnud koridoris näha ka ühtegi arsti vastuvõtu ootajat, vanast ajast ma küll midagi sellist ei mäleta). Selles valguses on seda kummalisemad jutud sellest, et arstiaegu pole saada. Kui polikliinikutest on saanud kummitusmajad...
Ja omamoodi, kui ma nüüd mõtlen veelkord sellele "Tervis pole naljaasi" kampaaniale, tundub see olevat nõiajaht. Ja kui meil vihakõned (ma olen seda terminit lugenud, aga selle sügavam sisu jääb mulle arusaamatuks) keelatud, siis riik astub siinkohal ise sellisena vihakõnelejate esiritta ja kogu see kampaania meenutab tõelist keskaegset nõiajahti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar