Eks see ole teada tõde, et kui asjad on kõik hästi, siis peagi leiab aset midagi seesugust, mis asjad ikka kehvemapoolseks keerab (ja-jah, kummalisel kombel ei toimu muutust: hea -> väga hea -> ülihea). Nõnda siis juhtus ka minu elus - minu üldised toimetamised saavutasid "kulminatsiooni" siis, kui taaskord olin tegemas neid asju, mida ikka teinud olen - olin hoolt kandmas oma hoolealuste eest.
Ja siis korraga sain ma teada, et ma olen eksinud, et need asjad, mis enne olid normaalsed ja loomulikud, on nüüd osutunud ebasoovitavaks. Ka see, et iga lapsega tegeletakse personaalselt, iga lapse vajadusi arvestatakse. Ja sattusingi väärtuskonflikti, sest minu arvates on just see see, millega me tegelema peame ja korraga tekkis küsimus: milliseid väärtusi me kanname.
Olgu siis pealegi, minu väärtused siiski ütlevad, et ka numbriliselt väike summa kahe kuu peale on oluline raha, ei-ei, tegelikult, olgem täpsed - seda, kas see on suur raha või mitte, ei saa meie otsustada, seda peavad otsustama lapse vanemad (ja olles kuulnud kõrvalt perepeade arutlusi rahaliste teemade üle, siis koguneb väikestest summadest kuu peale välja ikka päris suur summa). Aga, oleks see asi vaid sellega piirdunud - nüüd on tunne selline, et olen kõigi oma asjadega rappa minemas. Ja kui enne oli see, mis ma tegin, hea ja õige, siis nüüd korraga olen olukorras, kus tunnen, et ühtegi minu tegu ei usaldata.
Eks ma tean väga hästi, et selle kõige alge on sootuks mujal - rahaline surve, et tuleb kokku hoida (aga kas me tõesti peame kokku hoidma laste arvelt?) ja ka meeletu ülekoormus, mis on korralikult tunda andma hakanud - unustamised ja tähelepanematused. Ja eks siis ongi seis selline, et enam pole aega ja jaksu. Ja eks siis on ka tulemus selline, et tuleb kellegi peal ennast maandada ja minul on sellel teemal ju ometi eriline anne, olla piksevardaks, kuhu kõik on pingeid maandada saavad! Sel korral ka nii kenasti, et ise tegin teadmatusest asja veel hullemaks - tehes nalja, ei arvestanud, et inimesel on huumorisoonega kehvasti ja lisaks üldine meeleolu ka selline, et suur kurbus peal. Ja-jah, olen tõesti andekas ja mul on sellised imelised oskused!
Aga minu jaoks on see ikkagi küsimus sellest, mis on prioriteet, mille jaoks me seda asja teeme. Ja see ongi see koht, kus minu sees tekib konflikt, sest me teeme seda ju laste jaoks, nende heaks. Aga, kui fookus on nihkunud mujale, siis pole imestada, et kasutatakse selliseid repliike, mis mõnes teises olukorras pähegi ei tuleks. Ja eks ma võtan jälle ette need suured sõnad, mis on kirja pandud - et mis on suur eesmärk - ja leian ikka, et need väljaütlemised, mida seekord kuulda sain ja mis kulmu kergitama panid, lähevad nende eesmärkidega vastuollu.
Olen seda asja nüüd veidi põdeda saanud ja jõudnud ikkagi arusaamisele, et ma ei saa sedasi toimida - sedasi, et asjad takerduvad ja tõkked tee peale ette tekivad, et kogu aeg on mingi pingeseisund. Mul on vaja sujuvat kulgemist (ikkagi vee-element, midagi pole parata) ja eks ma siis astun need sammud, sest võitlemise peale on minu arvates mõttetu aega raisata.
Ja asja iroonia oli see, et viimasel ajal oma sõpradega peetud jutuajamistest jäid kõrva repliigid: saeme-oksa-millel-istume ja on-võimalus-endale-uus-ülemus-valida. Kui neid repliike kuulsin, ei arvanud ma, et need kuidagi võiksid minu kohta käia, aga üsna pea sain teada, et minu eluski on need praegu suhteliselt asjakohased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar