Kui mõnikord tundub, et elu enam üllatada ei suuda, et kõik asjad on juba nähtud ja kogetud, siis selgub, et ei, ikka on uusi asju, uusi kogemusi, mida elul anda on. Nõnda siis pakkus elu mullegi eile uutsorti kogemust, asja, millega ma varem kokku puutunud polnud - piletipüüdmist.
Lugu siis seesugune, et mõned nädalad tagasi sai lehest loetud, et 4. aprillil toimub Kaitseväe orkestri kontsert Estonia Kontserdisaalis ja et piletid on tasuta saadaval kassas. Sai siis organiseeritud sedamoodi, et leitud inimene, kes läheb vaatama, kas neid pileteid siis on saada või mitte. Loomulikult selgus, et piletid on kõik välja jagatud, aga soovitati enne algust kohale tulla ja proovida, et võib-olla ikka saab.
Saigi siis tehtud selline plaan, et võetud kontserdileminek kavva ja juhuks, kui pileteid ikka ei peaks jaguma, siis vaadatud välja ka alternatiiv - kinofilm Artises -, et õhtune väljaminek poleks tühi käik.
Jõudsime Estonia Kontserdisaali aegsasti enne kontserti ja sai siis alguse see seiklus nimega "piletipüüdmine". Ja nagu elus ikka, peab olema selle asja keskel mõni värvikas tegelane. Seekord osutus selleks müüja piletikassas. Esmalt muidugi oli see, et kuna meil on asja uurimas käinu seltskonnas, siis utsitasin teda selle müüjaga suhtlema, aga see suhtlus ei viinud kuhugi, sest öeldi, et temale pole pileteid toodud ja et otsigu me ise. Nõnda see asi siis edasi kulges. Sai ikka inimeste käest päritud, et kas neil ehk pileteid üle on.
Ja kuigi see asi tundus üsna lootusetu, siis peagi sai üks meie seltskonnast endale pileti ja kuna meid oli kokku kolm, siis tundis ta, et just temal tuleb ka meile pileteid hankida. Kuid aega ju kulus ja inimesi aina kogunes ja meie ikka ootasime ja pileteid ei paistnud kusagilt ja siis sattusin ma piletimüüjaga "erilisse suhtesse", nagu mul ikka õnnestub. Tema nimelt koputas oma kassaakna klaasile ja püüdis ühe inimese tähelepanu endale saada. Mina siis läksin ligemale, et püüda tema käest uurida, et kellega ta rääkida soovib ja kuna tema vaade oli suunatud ühele naisterahvale tema ees, siis püüdsin sellele naisterahvale ka öelda, et temaga soovitakse rääkida. Aga, piletimüüja tegi sellist nägu, et ei-ei-ei, tema ei taha minuga rääkida. Sugugi ei saanud ta aru, et ma püüdsin teda aidata. See stseen sai siis mitu korda korduda - ikka sedamoodi, et tema püüab kellegi tähelepanu saada, mina muudkui appi minemas teda aitama ja tema arvamas, justkui tahaks ma tema tähelepanu endale või et ma tahaks tema käest midagi.
Vahepeal jõudsin juba käia sellesama piletimüüja käest uurimas, et mis kell kontsert lõpeb, et kui meil on kinnominek, et siis saaks ikka seltskonna taas kokku ja koos koju minna. Selle peale teatas piletimüüja mulle, et seda küsigu ma piletikontrollide käest, et tema läheb kell 19:00 ära ja teda ei huvita, mis edasi saab. Sellest sain aru, et ma sain veel ohtrasti "plusspunkte juurde".
Isekeskis muudkui arutasime, et kõik inimesed, kes piletimüüja juures midagi küsimas käisid, ei suutnud pärast ära vabandada seda, et nad teda seganud olid. Ja muigasime, et inimesed on ikka maru viisakad ja aina vabandavad.
Aga aeg muudkui kulges edasi ja meile tekkis juba üks pilet veel juurde. Ja siis oligi sedasi, et mina olin juba leppinud, et ma võin kinno ka minna - film, mis välja valitud sai, oli hea. Kuid, kuidagi tekkis siis korraga selline hetk, et nägin, et selle piletimüüja juurde liigub üheaegselt mitu inimest ja kohe sedasi, et mitut piletit kohe tema kätte andma. Ma siis liikusin ka piletikassa poole ja siis oligi nii, et piletimüüja kutsus ühe ja teise inimese enda juurde ja jagas neile heldelt pileteid ja eiras mind täiesti, mis siis, et tal seal pileteid jagus ka minu jaoks. Ma siis vaatasin seda asja ja lõpuks küsisin ta käest: "Kas Te kavatsetegi mind täiesti ignoreerida?" Selle peale siis saabus tema kõrghetk ja armulikult visati pilet mu poole. Ja siis tulid mulle silme ette kõik need inimesed, keda eluteel ikka kohata on saanud - inimesed, kellel on võim ja kes seda võimu siis naudivad. Nende inimeste rivvi on kuulunud garderoobitädid ja raamatukogu valvelauatädid, armsast TTÜst, samamoodi ka turvamehed. Ja kokkuvõtvalt on selliste hetkede nimed: "Väikeste inimeste suured rõõmud!"
Kuid mul polnud sellest kõigest ju mitte midagi, sest pilet oli mul näpus ja sellega koos võimalus ka kontserdile minna. Ise sain ma väga hästi aru, et mulle selline piletipüüdmine kohe kuidagi ei istu - ma ikka tahan ennast vabalt ja hästi tunda ja mitte võidelda oma koha eest päikese all, iseäranis sellest võitlus pidada, kus ka vajadusel küüned ja hambad käiku lastakse.
Ja nii need asjad siis mõnikord lähevad - tegelikult oleks see lugu võinud ju pajatada sootuks sellest, et kontsert oli suurepärane ja muusika kevadiselt kerge ja mõnus ja üllatavgi mõne nurga alt (Bach džässi võtmes, kus klavessiini asemel soleeris hoopis akordion). Positiivse üllatusena saab esile tuua Hanna-Liina Võsa Muusikakooli õpilased, kes hästi laulda ja tantsida mõistavad. Ja kui kontserdile minnes poleks osanud arvata, et see suur pisarakiskuja olema saab, siis viimase pala ajal, kui Peeter Saan dirigendikepi üle andis ja läbi saali jalutas ja publik aplodeeris ja püsti tõusis, olid emotsioonid ikka pilgeni laes - imeliselt ilusad ja väljapeetud hetked olid ja pisaraid voolas lahinal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar