Viimased ajad on möödunud hea olemise tähe all. Ikka ja aina läheb nägu naerule ja ikka ja aina on asju, mis meele rõõmsaks teevad. Ja nõnda ma siis olengi mõelnud, mis võib selle põhjuseks olla.
Üheks põhjuseks on kindlasti see, et olen palju õues olnud, värske õhu käes tunde ja tunde mööda saatnud. Kuid, see on vaid osa sellest hea olemisest.
Ja nõnda ma olengi mõelnud, et võib-olla on peamiseks põhjuseks, miks mul hea olla on, see, et taaskord olen teinud seda, et uudiseid ei jälgi, kogu meediakära olen endast kaugele eemale jätnud (see asi on mul ju lihtne - televiisorit pole juba aastaid ja raadiot niikuinii ei kuula, nõnda jäigi vaid elektrooniline meedia). Samamoodi olen ennast suuresti välja lülitanud ka sotsiaalmeediast - pilke sinna heitnud vaid siis, kui keegi on mulle sõnumi saatnud, minuga ühendust saada tahtnud.
Ja kuna praegu on hea olla ja ikka tegelen ma ka pikema perspektiivi analüüsiga, siis on praegune kulgemine olnud sügavast süngusest heledasse helgusesse ja see kõik on toimunud vaid mõne kuuga. Kas olen ka loodusega ühes rütmis liikumas, arvatavasti ikka, kuigi lumetuisud ja mustavad ööd said seekord päris kiiresti otsa.
Ja tegelikult ma sugugi ei imesta oma sõbra üle, kes nüüd üle mitme-mitme aasta on tulemas Eestisse elama, et ta seda Eesti ilma ja olemist pelgab. Selle juures tuleb meelde linnapildis silma jäänud plakat, kus on tõsise näoga vanaproua ja all on enam-vähem selline tekst: "Eestlase rõõm - sisemine!"
Sellesse konteksti sobivad hästi ka eilsed jutuajamised, kui käisin taaskord võistlusi kaemas ja siis küsisin osalejate käest, et miks nad seda teevad (vastuseks sellele, et mind ikka utsitati, et ma peaks ka osalema, mitte vaid vaatamisega piirduma) ja missuguse tujuga koju lähevad. Vastused olid ühesugused - et asjast rõõmu tunda ja et pärast on tuju ikka hea. Mina siis muigasin, et nii palju, kui mina kõrvalt näen, on enamasti tegu ahastuse ja meeleheitega. Kuigi, tuleb tõde tunnistada, nägin eile ka hetki, mil õnnestumise üle siiralt rõõmustati. Niiet, pole see eestlane nii tuim midagi, saab ikka ka positiivseid emotsioone välja näidatud.
Ja oskab ka eestlane hästi öelda - see kogemus on pärit ajast nädalajagu päevi tagasi, kui sattusin seltskonnatennist mängima, kus mu paaripartnerid ja vastasedki mitmeid kordi mulle väga kiitvaid sõnu ütlesid. Niiet, saab ka siin hea olla ja saab ka hästi. Tuleb vaid leida õige seltskond.
Ja-jah, see tõi mulle meelde selle, et üheks minu hea olemise põhjuseks on kindlasti ka esmaspäevane tennisetrenn, kus kogu seltskond on rõõmsasti koos toimetamas ja nalja saab palju ja lusti on selle asja sees.
Ja eks on hea olemise põhjuseks ka see, et nüüd viimaks, kui suur suvi juba peaaegu ukse ees on, olen leidnud oma juhendamistegevustes neisse kohtadesse, mis seni just kõige paremini kulgenud pole, ka need õiged võtmed ja tunne on seesugune, et kõik on võimalik ja kõike saab hästi ja mõnusasti teha.
PS Eks ikka on ka kurbi ja ahastusse ajavaid hetki ja kogemusi, kuid õnneks on neid vähe ja ikka tuleb mõni selline asi peale, mis selle kõik minema pühib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar