... Su tunded ei saa päris sedasi vastatud, nagu ootaksid. Aga, eks Sa tead isegi, mida Sa teed ja kuidas. Seisin Su ees ja olin täielikult avatud, Sina aga olid, nagu olid, kinni oma rollis ja püsisid kenasti selle raamides.
Ja siis ma mõtlesingi - et näedsasiis, sõnades suur tegija, kuid tegelikkus on midagi sootuks muud.
Ja eks mul ikka on see komme - võrdlemise komme. Igale olukorrale ja sündmusele leian võrdlusmaterjali oma elust ja nõnda oli see ka seekord. Ja seetõttu tõdesin omaette: "Just selle pärast on minu tunded Sinu vastu olnud sellised, nagu nad on olnud, mitte väga sügavad, vaid enamasti ikka pinnapealsed. Just sellepärast, sest ma tean, et see, mida Sa räägid, on vaid poos, hea välja näidata, aga sügavamale ulatub see vaid harvadel hetkedel - jah, on neidki olnud, aga avalikkuse ees oled Sa neid tundeid häbenenud, mind häbenenud (olid selgeks märgiks sellest ka need hetked, millest praegu pajatan). Ja siis polegi midagi parata, et mulle sootuks enam korda läks üks teine inimene, sest tema tahtis ja viitsis ja jaksas süveneda, minna kaugemale pealispinnast."
Ja see ongi see, mida mina oluliseks pean ja hämmastav on see kuivõrd harva on mu eluteele sattunud neid, kes on siiralt huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb. Jah, ma tean, olen ka ise sellesse suure panuse andnud - lasknud teistel rääkida ja huviga kuulanud, ja omi asju polegi tahtnud suurt jagada, vaid vähesed valitud on nende jagamishetkede osaliseks saanud.
Ja harvad pole need hetked, kui olen kellegi pika ja põneva pajatuse ära kuulanud ja siis olen jõudnud oma peas mõelda seda mõtet, et huvitav, kas nüüd tuntakse ka huvi selle vastu, kuidas minul läheb või mis minu elus toimub. Ja eks see kõik siis määrabki selle, mis ja kuidas mu ümber toimub. Ja ka selles pole siis midagi imelikku, kui ma ühel hetkel leian, et enam pole mõtet, nüüd on tulnud aeg kõrvale astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar