Elu nagu Chicagos

Kummaline on see, kui korraga avastad, et vaikne ja rahulik külake, kus elad, on mõne päeva jooksul operatiivteenistuste tähelepanu keskpunktiks. Ja millegipärast hakkas kõrvus kumisema kohe see laul.

Esmalt siis üks õhtu, kui kuulsin sireene huilgamas, aga kuna suure maanteelt ulatuvad helid ka meie külla, siis ei teinud ma sellest suuremat välja, kui korraga pilku aknast välja heites avastasin, et üks kiirabiauto vilkurite sähvides kohale kihutab. Läks veel veidi aega mööda, kui tekkis mürafoon, mis on omane suurele veoautole - nii vaikne on meil, et selline helitaustas tekkiv erinevus hakkab kohe kõrva ja ilmuski vilkurite välkudes vaatevälja tuletõrjeauto. Peagi lisandus sellele veel üks tuletõrjeauto. Toimetasid siis aktiivselt ja veerand tunni pärast mindi vaikselt laiali - külajutud räägivad, et üks kasvuhoone olevat põlema läinud (sain sellest põlemisest ka pilti näha).

Ja tundub, et kus juba juhtub, sinna tuleb ka juurde. Läks vaid mõni päev mööda ja jälle sireenide huilgamine, minul jälle seesama mõte - et suurel maanteel, ju midagi kusagil jälle toimub. Ja täpselt samamoodi, avastasin hetk hiljem aknast välja vaadates, et üks politseiauto vilkurite sähvides meie külavaheteel kihutab. Vaatasin siis, et kuhu ta siis nõnda tormab ja nägin, et sihtpunktis ootab teda juba ees üks kiirabiauto. Läks veel mõni aega mööda ja järgmised sireenid hakkasid kõlama - seekord siis oli tegu kiirabiautoga. Tundus, et mingi kriitilisem olukord on, sest peagi lahkusid kõik kolm autot üksteise järel vilkurite ja sireenide saatel.

Selline sündmuste keskpunkt siis üks vaikne külakene ja kui olen uudised enda jaoks välja lülitanud, siis nüüd selgub, et uudised tulevad ise koju kätte.