Äratus oli 3:45, hullumeelse ideega minna päikesetõusuks rappa. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et mulle meeldivad hullud ideed ja mulle meeldib, kui on inimesi, kes on sama hullud, kui mina ise. Seekord siis juhtus sedasi!
Kell 4 sai siis starditud, sest oli teada, et tunnijagu tuleb sõita, et kohale jõuda. Väheke valgust oli taevaserval juba sellel hetkel, aga sõidu ajal läks valgemaks ja värvilisemaks kogu taevalaotus, oli korralikke vaateid ka autoaknast ja sõit sellise ilu taustal muidugi nauditav.
Mina muidugi alustasin päeva loogikageeniusele kohaselt. Lugu oli seesugune, et kuna mu kaaslane igatses kohvi, sest kodust polnud ta jõudnud seda kaasa haarata, ja jõudsime siis selle punktini, kus kohvi pidi saadaval olema, siis arutles mu kaaslane, et ei tea, kas peaks sisse keerama, et kas jõuame ikka õigeks ajaks rappa. Mina siis lugesin seinale kirjutatud lahtiolekuaegu ja teatasin: "Ja-jah, avatud 6-22, keera sisse, küll me jõuame!" Selle peale hakkas mu kaaslane kõva häälega naerma, sest kell näitas 4:30. Ja-jah, see on see, kui oled üldisest ajavoolust väljas ja ei saa aru, et imelikel kellaaegadel väljas liikudes tavaloogika ei toimi.
Rabaserva jõudsime kenasti kell 5, kuid saime üsna kohe ka teada, et oleme hiljaks jäänud, sest värvidemäng oli kõige intensiivsem just sel ajal, kui me veel rabasüdamesse ruttasime. Kuna meil tuli läbida hobustekoppel, siis leidsime eest terve rea uudishimulikke ratsusid, kes meid imestaval pilgul vaatasid - kes te olete ja kuhu te lähete.
Aga, kuna minu jaoks oli see esimene hommikuse rabaretke kogemus, siis oli mul rõõmu juba küllaga - sest udu oli meie rõõmuks olemas ja laukad pakkusid kõik kenasti vajalikke peegleid ka. Loomulikult läks aeg kõik pildistamise peale ja kui neid ülesvõetud kaadreid vaatasin, siis tundus, et vaid mõni üksik hea kaader sai. Ja nõnda ma arvasin, et see jääbki selliseks silmaga ja hingega saadud kogemuseks, mida kellegagi jagada ei saagi.
Kuid, taaskord tagantjärele tarkusena võin tõdeda, et ma olen väga rahul, et ma siin mõni aeg tagasi vihastasin oma olemasoleva pilditöötlustarkvara peale ja leidsin selle asemele uue. Nüüd võimaldas see mul ka esialgu suhteliselt kesistest kaadritest täiesti toredaid tulemusi välja võluda:
Ja boonuseks asjale sai see, et ma õppisin väga palju juurde, sellel teemal, et kuidas ja mida teha. Ja neid asju läks suhteliselt kohe vaja ka teiste sama päeva piltide töötlemise juures - siin eelneva pildi pealgi võib seda Sahara kõrbe tolmu õhus aimata, aga õhtu pakkus ka ideaalset vaatenurka ja loomulikult imelisi vaateid ja võtteid:
Nõnda siis juhtubki, et mõnikord lähevad asjad paremini, kui esialgu arvatagi oskad. Ja eks loodus ja looduses veedetud hetked on niikuinii väärtus omaette, tore on neid siis niimoodi veelkord läbi elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar