Millal on laste päev?

Oli emadepäev ja eks kõlas seegi lause: "Ema ollakse ikka igal päeval aastas!" See kõlas kui etteheide mulle just sellise alatooniga justkui polevat piisavalt hinnatud ema, kes olemas on, ja siis ma mõtlesin, et see on üks selliseid asju, mida ma elus kunagi ei saavuta - seda, et minu ema oleks rahul sellega, mida ma teen (kuigi suuri sõnu sellel teemal kuulen ma küll, olen aastatega õppinud ka seda, et neil sõnadel sisu ei ole). Ja sugugi ei loe see, mida ema ise teinud on, ja sugugi ei loe see, missugune on taustsüsteem, ehk missugused on tema suhted mu õe ja vennaga. Aga, eks ma saan siinkohal tõdeda, et mul on siis see rõõm, olla taaskord selleks piksevardaks, nagu ikka ja alati - kõige leplikum, kõige järeleandlikum. See on ju keskmise lapse saatus!

Ja hiljem mõtlesin, et millal on laste päev, päev, mil lapsi oluliseks peetakse? Hinnatakse ja väärtustatakse seda, mida nad teevad, millised nad on? Sest just paar nädalat varem oli mul võimalus taaskord tunda saada, mida tähendab olla laps, kuid mitte selle sõnas heas mõttes, vaid ikka niimoodi, et käis valusalt südamest läbi. Ja taaskord sain oma empaatiavõimega kõvasti kõrvetada - kuulates ema soove ja neid täitma asudes tegin midagi, mida muidu ette poleks võtnud, aga lõpuks seisin ikka tühjade pihkudega, sest polnud seda vastuvõtjat seal teiselpool, oli vaid upsakalt visatud fraas: "Ma annan Su vabaks!" Aga, pole lugu, kusagil kuklas teadsin ma seda ju juba ette ja sain siiski häid ja toredaid elamusi, need on ka väga palju väärt.

Sain selle ühise koosveedetud aja jooksul veel paljutki kogeda. Esmalt muidugi seda, et sain teada, et meid kõiki palju armastatud ja hästi hoitud on - kus see armastus ja hoidmine on, ma ei mäleta, pigem oli üks täiskasvanu, kes ei saanud iseendagagi hakkama ja meil tuli ise endaga hakkama saada, on meeles selged vihapurksed ja hetked kodusõja keskelt, kus räägitakse peade mahalõikamisest. Ja eks ma näen sellest ajast pärinevaid mustreid oma igapäevaelus praegugi, sest need käitmusmustrid, mida toona omandasin andsid võimaluse ellu jääda, hakkama saada. Aga, eks selle kõige algus on sõjast ja küüditamisest tingitud lõhutud pered, mis nüüd järgmistesse põlvkondadesse juba edasi kandunud on.

Ja kõige krooniks osati mind panna veel piinlikku olukorda ka. Tekitada selline situatsioon, milles mingi aeg tagasi oleksin maa alla vajunud ja häbist silmad peast häbenenud. Aga rõõmuga sain tõdeda, et ma olen kasvanud ja arenenud, lahendasin olukorra paari naljatleva lausega ja polnudki lugu. Eks ma olen neid piinlikkesse olukordadesse panekuid ennegi näinud, ju see on ikka mingi sisemine soov kuidagi tähtis olla, kuidagi välja paista. 

Niiet, millal on siis laste päev? Päev, mil ka sisuliselt väärtustatakse ja hinnatakse lapsi? Ja kuna lapsed on mul kuidagi hinge peal, siis olen ikka nii mitmedki korrad oma elus lastevanemate tähelepanu sellele juhtinud, et nad oma lapsi märkaksid ja väärtustaksid ja hoiaksid ja hindaksid.