... ütlemata jäänud sõnad, kõik need tegemata jäänud teod.
Elus on hetki, mil tajud, et on midagi enamat, kui pealt paistab, midagi, mis liigutab, mis läheb kuhugi sügavamale. Aga, need hetked tulevad ja lähevad. Ja nõnda jäävad ütlemata need sõnad, mis meelel on, ja tegemata need teod, mida kogu hingest teha sooviks.
Ma olen tihti olnud selles olukorras, et kusagil sügavaimas hingesopis loodan, et ühel päeval saabub see aeg, mil need sõnad saavad välja öeldud, mil need teod saavad tehtud. Kuigi ma tean, et need on suuresti väga paradoksaalsed mõtted ja tunded.
Ja põhjuseid, miks sellised hetked paradokse tekitavad, ei tule kaugelt otsida. Ikka ja jälle seesama asi, et vaatan oma põhimõtetele otsa ja nõnda see asi lähebki.
Praegu tahaks vaid öelda: "Suur tänu, et ma saan ennast tunda normaalsena!" Nii kaua olen ma olnud ebanormaalne, et hea on, kui on selliseid hetki, mil minagi võin ennast normaalsena tunda, hetkekski ununeb see tunne, et ma ei sobi, et ma ei sobitu. Eks ma lasen ennast sellistest hetkedest lummata, sest need on need hetked, mil olen vaba tundest, et mul on midagi viga, et ma olen vigane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar