Mida oodata ühelt päevalt, mis algab suure vihmasajuga, on suhteliselt jahe ja päeva pealegi pole lootust ilma paranemisele? Selliselt päevalt ei oskagi midagi oodata vist.
Aga, oli hommiku ja asusin siis päevaplaani juurde ja mida kaugemale hommikust jõudsin oma toimetustega, seda imelisemaks päev läks. Alustasin seda päeva väikese autosõiduga, sain kokku kalli inimesega. Istusime, jõime teed ja asusime teele, meie mõlema jaoks olulisse kohta. Kohale jõudes selgus, et vihma tibutab ja tuulgi on väheke valivõitu. Aga see oli tol hetkel teisejärguline, sest peakohal tiirutas üks ähvardav tiirupaar, sest teadmatusest olime auto parkinud nende pesa juurde. Kiiresti eemaldusime autost, astusime sadamasillale ja nautisime vaadet, vaatamata vihmale ja tuulele, oli hea olla. Vees toimetas ka üks saarmas, kes tegi olemise veel erilisemaks. Aga, ühel hetkel ikkagi tegi ilm oma korrektiivid ja nõnda suundusime siis auto poole tagasi. Saime tiirupaari pikeerivate lendude all siis auto kätte ja edasi liigutud.
Järgmise peatuspaiga kõrghetk saabus siis, kui lasime endil nautida puu otsa kinnitatud kiigel kiikumist. Muidugi oli nautimiseks ka vaade ja merekohin, ikka omad ja armsad, nagu ikka. Kuna aga mere ääres oli ikka tuul, siis suundusime metsasügavusse ja need olid maagilised hetked. Pärast jalutuskäiku seadsime sammud mu kaaslase koju, aga kuna seal kedagi polnud ja mu kaaslane oli võtmed koju unustanud, siis tuli meil leida muud tegevust. Ja kuigi esialgne plaan oli minna osturetkele, siis tee peal tuli oluliselt parem idee - oli juba söögiaeg käes ja nõnda sai kohalikku kõrtsi sisse astutud. Olemine oli seal mõnus ja hea, ja mis kõige olulisem, toit oli imemaitsev!
Aeg läks siis edasi ja mu kaaslasel hakkasid ühed ja teised inimesed koju jõudma, niiet, saime siis viimaks tema koju minna. Istusime siis veel veidike ja jutustasime, aga õhtu hakkas juba peale tulema ja nõnda ma siis asutasingi ennast teele.
Ja kuna teadsin, et seda teed mööda, mida ma tulnud olin, ma tagasi sõita ei soovinud, sest sellel teel oli oodata ühe suure sündmuse puhul suurt liiklust, siis otsustasin teha ringi ja sõita vaid risti üle selle tee.
Eks ma olen seda ennegi täheldanud, et elu ikka juhib mind õigetesse kohtadesse. Nõnda oli see asi ka sel korral. Sattusin muinasjutumaale.
Esmalt siis hulgaliselt lummavaid jõevaateid, millest olin täielikult võlutud ja mida täiel rinnal nautisin. Imeline on ikka loodus oma mustrites ja värvides, oma suures loomingus.
Ja kui siis edasi kulgesin, avastasin ühe põllu pealt sookureparve ja ega ma saanud neist siis naasama mööda minna. Ikka oli vaja auto kinni pidada ja võtta see aeg, et vaadata, kuidas nad toimetavad ja mis neil teoksil on. Sellist luksust ei juhtu ju iga kord olema, et niimoodi veab, et kohe terve parvega kokku juhtud.
Imetlesin neid siis üsna tükk aega ja ega nad mind enne märganud, kui siis, kui hakkasin ennast minekule seadma - siis tõusid nad õhku ja see oli veel iseäranis vägev vaatepilt.
Aga, tee viis mind edasi minu lemmik vaatetorni, linnuvaatlust polnud ju selleks päevaks veel küllalt tehtud. Ja kohe tervitas mind üks kotkas, kes kajakatega maid jagas. Selleks hetkeks, kui ma lähemale jõudsin, oli ta aga juba metsavarju lennanud ja nõnda tuli mul leida uusi sõpru, keda kaeda. Ja ega siis loodus kade polnud - pakkuski mulle kohe suurepärast võimalust kiivitaja jälgimiseks - tuli teine üsna lähedale ja päris lõbus oli seda lõbusat selli ja tema toimetusi jälgida.
Imeline selle asja juures oli see, et selleks hetkeks oli tuul vaibunud ja kuidagi ei suutnud ma uskuda, et vaid mõned tunnid tagasi oli olnud külm ja kõle, nüüd oli lihtsalt veidi udune olemine, ja oli ka oluliselt soojemaks läinud, niiet, vaatamata sellele, et maailm veest tilkus, oli olemine ikkagi mõnus ja hea.
Mõnulesin siis veel mõni aeg, nautides vaateid ja olemist ja asusin siis taas teele. Nüüd oli sihtpunktiks üks savipõhjaga järv, mis mulle kohalike soovitustega kaasa oli antud. Leidsin selle ilma suurema vaevata üles ja siis sain taaskord imelise kogemuse osaliseks - madalas vees, veepiiril, olid konnakullesed omi toimetusi toimetamas. See oli minu esmakordne kogemus sellist asja näha ja päris pikalt nautisin seda ja tundsin, et olen saanud osa millestki erilisest ja erakordsest.
Rõõmustasin selle üle üsna tükk aega ja siis kolasin järvekaldal veel veidi ringi. Ja korraga tundsin, et hea on olla, tõeliselt hea. Hea sellepärast, et saan asju toimetada omas tempos, hea sellepärast, et vaatamata reedesele päevale olengi saanud selle päeva enda jaoks, hea sellepärast, et loodus mulle imesid ja imesid pakkus. Ja lihtsalt hea-hea-hea oli olla.
Kui seegi ilu ja ime kõik imetletud sai, keerasin auto nina kodu poole. Ja kella vaadates nägin, et mu ajagraafik on kenasti paigas, sest olin täpselt sellises graafikus, et õige toimetamise puhul jõuda ka tantsuõhtule. Nõnda siin tegingi ette peosaali sisenemist peatuse, et hankida endale kuivad sokid - kogu selle loodusmöllu keskel olid mul jalanõud veest läbi imbunud, mis tähendas seda, et ka sokid oli märjad -, sokivahetus teha ja ennast pidusse seada. Tantsisin siis Kukerpillide saatel kuni nad pausi tegid ja siis lõpuks liikusin koju.
Tunne oli sellest heast päevast väga hea ja mõnus oli kohe olla. Ja kui kodus arvuti lahti võtsin, leidsin, et elu oli just veelgi paremaks läinud - paar tööd oli mu postkasti tulnud ja vaadates oma järgmiste päevade plaanide peale, sobisid need väga kenasti (lubas väga nigelat ilma ja mingeid muid plaane mul polnud, niiet, igati sobiv ajaviide). Ja kuna ma polnud selles kuus veel sedalaadi tööd teinud, siis oli see ajastus ka täiuslik - vaim oli värske ja virge, tööd said väga kiiresti tehtud.
Aga, mõnikord siis lihtsalt on selline päev, mis on algusest lõpuni täiuslik. Eks suuresti mängib rolli ka see, et selles imelises päevas oli suuresti mu enda valitud seltskond, seegi andis päevale oma tooni, ma arvan.
Ja see muinasjutumaa, kus ma käisin, on Lahemaa, mis ongi tõeliselt lahe maa! Mulle ikka ja alati meeldinud, aga sel korral pakkus ta mulle kuidagi eriti muinasjutulist kogemust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar