Eks seda ütelust, et aeg on raha, teavad ju kõik. Viimasel ajal on see kuidagi sageli jutuks tulnud. Ja olen saanud suhteliselt rahulolevalt tõdeda, et ma vahetasin raha aja vastu.
Seitse aastat tagasi seisin ma teelahkmel (leidsin just kapist ühe 15 aastat tagasi mulle kingitud mälestuseseme, ühe teise eluetappi lõpptähise oma, selle pärast tean, et see, millest praegu kirjutan, toimus seitse aastat tagasi). Teadsin, et samamoodi enam jätkata ei saa, samamoodi ma enam edasi minna ei taha. Oli aeg keerata uus lehekülg. Tookord ei osanud ma arvata, et see lehekülg nii teistsugune olema saab, võrreldes kõige sellega, mida seni teinud olin.
Ja raha oli ju tol hetkel hulgaliselt - korralik palk, mida tolle aja mõistes võis päris suureks pidada, eks praeguselgi ajal on need numbrid paljude inimeste jaoks vaid unenägu. Lisaks sellele veel ametiauto ja kõlav ametinimetus.
Ja juba tollel ajal sain aru, et ma saan selle valiku teha seetõttu, et mul pole mingeid kohustusi. Seda nii mitmeski mõttes. See oli see, mis andis mulle vabaduse ja võimaluse, keerata uus lehekülg.
Nüüd, kui sellest ajast on seitse aastat möödas, leian ennast üllatuslikult hoopis teistsugusest elust, kui ma selle murdepunktini elanud olin. Ja kuigi rahaliselt on mu seisud sootuks teised, kui tol hetkel, näen praeguse elu plusse väga hästi ja selgesti.
Esimeseks suureks plussiks on see, et ma tunnen, et ma teen midagi olulist, midagi, millel on sisu ja väärtus. Kui inimesed ikka mõtlevad ja räägivad maailma muutmisest, siis mina omast käest tean, näen ja tunnen seda, et mul on see võimalus ja mõnikord läheb see maailmamuutmine ka korda - need hetked on iseäranis vahvad ja toredad, need on hetked, mille pärast tasub pingutada.
Teiseks suureks plussiks on aeg. Seda aega, mida saan oma äranägemise kohaselt kasutada, on hulgi. Seda jagub vahvasti kõigi minu jaoks meeldivate tegevust tarvis.
Kolmandaks suureks plussiks on see, et mul on närvid oluliselt paremas seisus ja nõnda on mu enda olemine parem. Eks ikka aeg-ajalt on midagi, mis endast välja viib, aga see pole sugugi niimoodi, nagu need vanad ajad mulle meenuvad.
Ja suur rõõm on mul tõdeda, et ma polegi väga tahtnud, kunagi, tegeleda "võidurelvastumisega" - sellega, mida ma eilegi näiteks näha sain. Et kui kellelgi on uhked riided seljas, siis on mul ka vaja uhkeid rõivaid endale hankida. Eks see on ka osa sellest otsustusvabaduse ahelast - kui oli aeg endale oma elamist vaadata, siis sai otsus tehtud sellest vaatevinklist, et ma saaks tema ülevalpidamisega hakkama ka siis, kui rahalised seisud enam nii head pole. Ja eks mul võiks "võidurelvastumise" kihk ju tekkida - igal esmaspäeval on mul see võimalus, kui vaid tahet oleks. Sest ikka näen ümberringi kauneis rõivais ja kaunite aksessuaaridega varustatud inimesi, aga mis mul viga siis lühikeste pükste ja tavalise särgiga trenni teha on? Ega see ju mu mängutaset või mängurõõmu mõjuta, mis riided mul parajasti seljas on, peaasi, et mugavad on ja hästi istuvad (tuleb meelde mõne nädala tagune soov ühe mu trennilapse suust, kui ta mind paljajalu ja lahtiste juustega nägin - ära rohkem hipiks küll muutu (eks jah, lastel on ikka omad normid, kuidas asjad olema peavad)). Ja sellestki pole lugu, et reket on oma kümmekond aastat tagasi kasutatuna ostetud - sellega saab ikka hästi mängida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar