Paljajalu paterdades...

See tunne on mu sees juba mitu nädalat. Ühest kolmapäevast alates, kui päike säras taevas ja kevad tikkus südamesse. See tunne, et mu varbad tahavad hingata, nad tahavad olla ilma sokkide ja kingadeta. Ja eks ma siis selle tunde ajel olen nüüd mitu kolmapäeva ka trennis olnud paljajalu. Esimesel korral sain kohe laste käest pragada: "Ai-ai, kuhu Sa küll oma tossud täna jätnud oled!" Eks ma siis selgitasin muigvel suuga, et see on mul täiesti teadlik tegevus ja et ma just nõnda olengi seda plaaninud.

See paljajalu olemise vajadus on mul jah, kusagilt sisemusest tulnud, alati. Ja saigi meenutatud aegu, kui ühe riigiasutuse sekretäri, keda juhtumisi ei juhtunud olema, asendades sai samamoodi paljajala ringi sibatud. Ajad olid siis teistsugused, tänapäeval vist ei kujutaks sellist asja keegi ette.

Ja ometi on paljajalu käimine, paljajalu olemine ju nii loomulik, nii iseenesest mõistetav. Ja võib-olla on see minu viis olla looduslaps, nagu ma ennast ikka hinges tundnud olen. Mis siis, et need pealmised kihid ja mugavused siin ümberringi on, ikka olen ennast looduse keskel hästi tundnud.

Ja eks mul on olnud see unistus, kusagil kuklas, et ühel varahommikul kalliga koos olles astun kastemärjale rohule ja on hea ja mõnus ja tore ja õdus. Kuidagi just selline tunne, et kaste on veel maas ja palja jalaga tuleb sinna peale minna, kalliga koos, uksest otse rohule.

Teine tunne, mis mind praegu valdab, on see, et riideid võiks vähem seljas olla ja võiks veel soojamaks minna, et riideid veelgi vähem vaja läheks. Eks see ole see ärkamise ja tärkamise ja kevade ootamise aeg. Just, füüsiliselt käib see mul praegu, läbi füüsilise tunnetamise mida mu keha just praegu vajab.