Selline oli repliik inimese suust, kes mind tunneb, teisest kontekstist, ja tundub, et ka teisest ajast. Ja täpselt selline naer sinna juurde justkui oleks tegemist ühe parima naljaga mida viimasel ajal kuulda on olnud.
Ja eks ma siin kerisin ajaratast tagasi - aega on sellest kõigest ju möödunud palju ja mõtlesin oma rolli peale, mis mul tookord kanda oli, kui ma seda inimest tundsin. Ja kuigi ma ju kujutan enne missugune oli see kuvand, mis välja paistis ja olen sellest nii mitmelgi korral kuulda saanud (nt fraas ühe teise mu tolleaegse kolleegi suust: "Sa oled ju täitsa tore inimene!"), siis ometi ei ole ma osanud aimata seda, et see roll või kuvand oleks kuidagi välistanud igasugused sügavamad tunded minu sees.
Jah, õige ta ju on, seekord ma polnudki seesugune romantik, sest sel korral olid mu silmad pisaraid täis vaid kahel korral, erinevalt eelmisest, kui iga järgmise muusikapala vahele põimitud lugusid kuulates muudkui pisaraid valada lahmasin.
Romantik olen ma niikuinii - kui siin mingi aeg arutlesin selle üle, missugused on minu jaoks väljaminekud, mille pealt ma kokku ei hoia, siis oli sealgi puha romantika: küünlad ja muusika. Pärast seda kirjatükki olen mõelnud, et tegelikult on veel üks koostisosa - tee, hea tee.
Siit aga muusikapala, mis eilegi kõlas ja mille peale mul pisarad silmi tulevad, mis liigutab, mis puudutab, sügavalt:
Ja mulle ikka meeldib eestikeelne muusika ja väga! Õnn ja rõõm on, et head eestikeelset muusikat ikka jätkuvalt ka hästi tehakse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar