Miks keegi mulle ei ole öelnud?

See tuli välja hoopis teisest kohast - kui tuli juttu ühest inimesest, kes olevat leiutanud omaenese kiirlugemise meetodi. Et kui midagi lugema peab, siis vaatab üle loetava struktuuri ja selle põhjal siis teab, mis osadele keskenduda ja mis osad vahele jätta.

Kui ma seda juttu kuulsin, siis laususin, et ma isegi olen sellist efektiivsema lugemise meetodit üsna pikka aega rakendanud.

Selle peale lausuti mulle: "Miks keegi mulle ei ole öelnud? Miks keegi ei ole mulle seda õpetanud?"

Ja eks ma siis laususin selle peale, et minul on see välja kujunenud sedasi, et mul on olnud vaja suures mahus dokumente väga lühikese aja jooksul läbi töötada ja eks kuidagi tuli sellega ju hakkama saada - meenub aasta 1998 ja suurel hulgal ingliskeelseid dokumente, millest mul tuli kibekiiresti kokkuvõte teha.

Selle mu lause peale vangutati pead, et kuidas ma selle teadmise enda teada olen jätnud. Ja nii ma siis seisingi taaskord lõhkise küna ees - inimene, kes kahtleb kõiges selles, mida talle on räägitud ja õpetatud, kes tahab kõiki asju omal nahal järele proovida, oli korraga mu ees nõudmise-etteheitega, et olin talle mingi olulise eluoskuse rääkimata, õpetamata jätnud. Ja iseäranis paradoksaalne oli see olukord selles mõttes, et seesama inimene oli mulle mingi aeg tagasi ette heitnud, et ma oma tarkusega/targutamisega talle liiga teen ja et ta olevat ise tark ja teadvat, mida ja kuidas.

Ja eks ma tean analoogset lauset ka selle inimese lähedasest allikast, kelle suust on pärit lause: "Mind ei ole keegi muusikat kuulama õpetanud!" Kui seda lauset kuulsin, siis mõtlesin, et muusikat tuleb lihtsalt kuulata, selle jaoks pole ju õpetust vaja. Ja kui kuulad, siis tead, kas meeldib või ei meeldib, mis muusika puhul siis ikka muud teha on?

Ja üldiselt vist ka, olen ma ise pigem ikka avastaja ja katsetaja ja õppija, selle asemel olla õpetatud, treenitud, vormitud. Mulle sobib paremini vabas vormis kulgemine ja asjade omandamine. Ja kui miskit tehtud või tegemata, omandatud või omandamata on, siis vaatan ikka iseenda suunal.

Aga, joonealuse märkisena, mulle tundub, ei aitaks seda inimest ka selline kiirlugemine, sest tema eesmärgiks on sügavalt ridade vahelt välja lugeda need asjad, mida tal välja lugeda on soov. Ja sellisel juhul ei saa kiirlugemist rakendada, vähemalt minu meelest.