Eile sain teada, et ma olen tõeline eestlane, sest mul "on olemas" kõik praeguse ajahetke eestlaseks olemise kriteeriumi kolm sammast.
Kui mu käest esialgu küsiti, et kas mul on kõik kolm sammast olemas, siis arvasin, et jutt käib pensionisammastest ja nendega on mul suuresti kehvasti. Aga kohe tehti mulle selgeks, et ei-ei, tegu pole sugugi pensionisammastega, vaid kolme tähtsa tegevusega, mis just täpselt praegusesse ajahetke kuuluvad - Riigikogu valimistel hääletamine, tuludeklaratsiooni esitamine ja filmi "Tõde ja õigus" vaatamine.
Ja üllataval kombel on need tegevused mul kõik tehtud. Riigikogu valimistega läks siis, nagu läks - võtsin ühel päeval selle paar minutit, sest asja oli mul samasse majja niikuinii, ainult teiselepoole võreseina, ja asi see siis pole, korraks teisest uksest sisse astuda ja oma hääl anda. Eks otsus, kes selle hääle saajaks on, oli juba enne tehtud, niiet, seegi pool asjast oli lihtne.
Tuludeklaratsiooni esitasin esimesel päeval ja olin marukaval. Eks see esimene päev on ikka see päev, kui kõik kiiresti tahavad asjad tehtud saada ja tung on suur ja serverid kipuvad ülekoormatud olema. Minu jaoks pakkus aga elu sootuks hea variandi. Ärkasin parajal hetkel, et taibata, et inimesed on ju praegu kõik teiste asjadega hõivatud - kes läheb tööle, kes hakkab tööle minema, kes viib last lasteaeda, kes viib last kooli ja nõnda leidsin, et hommikul kell 8 on kõige parem aeg tuludeklaratsiooni esitada. Ja mul oli õigus, niiet, seegi tegevus võttis vaid loetud minutid aega.
"Tõde ja õigus" sai vaadatud sootuks perekondlikel põhjustel, sest harva Eestis viibiv vend oli kohe-kohe ära sõitmas ja nõnda saigi tehtud perekondlik suurfilmi vaatamine. Ja taaskord, mulle tundub, langesin suurte ootuste lõksu, sest olin ju siit- ja sealtpoolt kuulnud häid sõnu selle filmi teemal. Aga minu jaoks venis see film ikka üle mõistuse pikaks ja oli üsna tüütu lõpuks juba see suur jauramine. Kuigi, peaosatäitjatest tegid minu jaoks suurepärased rollid Priit Loog ja Maiken Schmidt ja seda oli nauditav vaadata. Kuid kurb selle asja juures oli see, missugune masendus tuli lõpuks peale, sest taotluslikult oli ju enamus kaadreidki selles filmis hallid ja kurvad, heledust ja värvi oli vähe (ja-jah, saan aru, et algmaterjal ongi selline, aga...). Õnn selle asja juures oli see, et kinost välja tuleku ajaks oli vähemalt päike välja tulnud.
Ja nüüd muidugi on see hetk, kus minu eestlaseks olemise alussambad kenakesti kõikuma hakkavad, sest - "Tõde ja õigus" peab meeldima! Ja minul sellist suure vaimustuse tunnet küll peale ei tulnud, oli küll korralikult tehtud film, aga see vaatenurk, mida pakuti, polnud, ma arvan, minu jaoks ja üldiselt ei meenu mulle, et mul oleks mõne teise eesti filmiga seoses selline masendus peale tulnud.
Nõndapalju siis minu eestlaseks olemisest! Ahjaa, kohe tõmban endale suuresti vee peale, sest Eesti sünnipäeva tähistamine läks minust ka üsna kauge kaarega mööda - nägin televiisorist vaid korra presidendi kõrvuni naeratava suuga nägu ja oligi kogu see sünnipäev! Kuigi-kuigi, Eesti sünnipäeva terviseks sai ikka võetud - vett muidugi, mida Teie siis mõtlesite?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar