Kuigi ma veel ei tea, kuidas asjad edasi lähevad - eriolukord ju jätkub, aga mis sellega seoses toimub või ei toimu, ei ole veel selgunud -, siis võin nüüd kogu oma juhendamistegevuse teemal öelda, et olen suveks valmis. Sest, kui ma siin edasialgu ei osanud arvatagi, kuidas ja mismoodi seda kaugõppe teemat, mida olukord nõudis, teostada, siis nüüdseks on mul ette valmistatud kõik tunnid kuni suveni.
Mis siis, et aega see kõik võttis ja energiat tuli selle sisse omajagu panna ja pidin ennast ikka üksjagu sundima. Aga see tunne, mis mind praegu valdab, ikka päris mõnus! Tehtud! Valmis!
Nüüd võib siis tööle keskenduda - peagi on käes see hetk, mil tuleb taaskord täie hooga tööd teha ja siis ei oleks ju aega õppematerjalide ettevalmistamisega tegeleda - sest jah, see ettevalmistamine on tegelikult tähendanud suurt õppimist, uued valdkonnad, uued teemad, eks ikka seetõttu. Ja ma ise muidugi arvan, et ma olen laisk õppija. Palun väga, kui vaja on, siis õpin ja saan hakkama küll (ja ilmselt ka sellepärast ei ole minust juba aastaid mingit aktiivset õppijat selle sõna kuivas tähenduses, mul on ikka vaja konkreetset asja, mis lahendamist vajab, siis õpin küll, ja kuna neid asju ikka on, siis ongi tegu elukestva õppega).
Aga, mu elu on ka täielikult sünkroonis. Kui siin paar päeva tagasi lõpetasin toimetamise just hetk enne seda, kui sõber, kelle kõnet olin oodanud, helistas, siis täna sain vaevalt kõik asjad sulgeda, kui postkasti tuli kiri järjekordse tööga. Aitäh, elu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar