Eks see ole ju teada ütlus, et sportlased olid trenni, kui mõistust jagati. Ja justkui on sportlaseks olemine midagi sellist, mis on teatud mõttes taunitav. Aga, viimased ajad on mulle küll kätte näidanud selle, et vähemalt minu puhul on tulnud kasuks see, et ma sporti teinud olen.
Aastate jooksul olen ikka imestanud, kuidas ma küll suudan ennast motiveerida, hoida oma toimetusi ikka joone peal ja tulla välja ka keerulistest olukordadest, kui kurta pole kellelegi (ja nõu pidada ka mitte) ja lõpuks leian ikka, et ega pole suurt hullu midagi ja rühin jälle edasi.
Iseendakohaseid arusaamasid on teadagi keeruline objektiivselt kogeda, aga mõnikord aitab see, kui on võimalus saada selline vaade väljastpoolt, mille abil hakkad aru saama, mis toimub, ka enese sees, ja mis on need tõekspidamised ja arusaamad, mille järgi toimetad.
Nõnda tuli mulle praegu korraga silme ette see, et ma olen ikka päris palju panustanud, üldiselt ja iseäranis viimasel ajal, teiste motiveerimisse. Sest see praegune olukord on põntsu pannud paljude inimeste üldisele olemisele ja meeleolule, on ikka päris kehvasti mõjunud.
Ja üks kogemus joonistus iseäranis selgelt välja, kui telefoni teel juhendasin üht vanaprouat, et ta saaks ühe kirja mulle edasi saadetud. Ja kuidas siis tema endast välja läks ja mina ikka teda rahustasin. Ja kuidas ta oli valmis käega lööma, kui poolenisti oli juba asi õnnestunud ja mingid sammud olid juba omandatud (ja olime pusinud juba tunnijagu), aga mina ütlesin, et kui juba alustasime, siis viime selle asja lõpuni, et küll ta saab sellega hakkama. Viimaks siis õnnestuski see kiri tal edasi saata ja ega ma tol hetkel selle peale suurt mõelnudki.
Aga, kui praegu tookordse asja peale tagasi vaatan, siis saan aru küll, et see on minu sportlase jonn. Mis ütleb, et tuleb proovida, lõpuni, kuni õnnestub (oi, kui palju tuleb mul sellega kokku puutuda lastele trenni andes - kuidagi on nii, et neil kaob motivatsioon juba siis ära, kui esimese korraga ei õnnestu või kui esimese paari korraga ei õnnestu - eks siis tuleb varrukast välja võtta see info, et põhjus, miks mina oskan ja saan, on selles, et ma olen mingil ajal neid asju teinud 2*2 tundi päevas, 5 päeva nädalas ja neil eeldavad, et neil peavad tulemused tulema 3 sekundiga).
Põhjus, miks ma seda praegu kirjutan, on aga selles, et olen siin viimaste päevade jooksul saanud aru, et see ongi see muster, kuidas mina toimin - tuleb proovida ja katsetada seni, kuni tulemus käes on, enne ei tohi alla anda. Ja motivatsioon tuleb selleks ju sellest, et asi on lahendamata, tulemust ju enne pole.
Nõnda ei istu mulle ka sugugi see, kui nt võistlusmäng pooleli jäetakse (mis tundub olevat tänapäevane praktika), kui mäng välja ei tule või kaotusseis suur on - üks hea näide oli just viimastelt võistlustelt, kus ühes mängus oli üks osapool (tegu oli paarismänguga) 4:9 kaotusseisus (vastastel oli võiduks vaja saad veel vaid 2 punkti, sest tavapärane sett kestab 11 punktini, seisult 10:10 alates peab vahe olema kahepunktiline) ja tuli sellest seisust välja ja võitis selle seti 15:13. Selle emotsiooni pealt järgmisegi seti ning kogu mängu ja see oli selge tõestus sellest, et tuleb lõpuni pingutada, sest alati on võimalus olemas.
Ja sellepärast on mul ka väga hea meel, et mul on see sportlaseks olemise taust, mis on andnud oskuse pingutada ja edasi püüda, keskenduda ja maksimaalselt panustada, vajadusel ka kannatada ja kitsastes (või tagasihoidlikes) oludes hakkama saada. Selle peale peaks kohe jälle trenni minema (oih, vabandust, praeguses olukorras, trenni tegema hakkama).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar