Kui eriolukord pani mõistagi suur põntsu seltsielule ja nii mõnedki kultuurisündmused, mis kalendris olid ette nähtud, jäid ära, siis ei osanud ma arvata, et ma selline kultuurilemb olen.
Lihtsalt, võimalusi on nii- ja naasuguseid. Ja praeguseks olen siis "käinud" balletti vaatamas, kino "külastanud" (filmi, millele mul olid piletid olemas), kuulanud väga palju head muusikat erinevate esitajate poolt (kui vanasti oli raamat "Polkast rokini", siis minu valikus on olnud tõesti kõike - folki ja džässi, klassikat ja rokki, kõike, mis sinna vahele jääb).
Kunstinäitusele oleks ju ka olnud võimalus minna, aga kuna vaatasin, et seda näitust olen küll ja veel KuMus näinud, siis jäi see asi ära. Kuid, ka see oli valikunimekirjas olemas.
Ja muidugi raamatud, need peavad minu elus ikka olema - seda olen nüüdsel ajal väga hästi aru saanud. Eelistatult siis ikka paberkujul, et saaks mõnusasti lehte keerata ja et neil aku kunagi tühjaks ei saaks.
Ehk siis, mis ma ise avastanud olen (üllatus-üllatus), on ikkagi see, et mulle on kultuuri vaja ja mulle kultuur meeldib. Ja nõnda pole selleski osas eriolukord suurt midagi muutnud - sest suurimad väljaminekud toidu kõrval on olnud kultuurisündmused (sest olen ikka kõigi neid, kelle tegemistest olen osa saanud, ka jõudumööda toetanud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar