Eks see ole ju ammu teada, et ma olen ikka püüdnud oma elu elada niimoodi, et midagi homseks ei jääks, et täna ja kohe saaksid kõik olulised asja tehtud.
Ja praegu, mil on palju aeg asjade üle järele mõelda, olen korraga leidnud, et viimasel ajal, enne seda, kui maailm lukku läks, on toimunud nii palju märgilise tähendusega sündmusi. Esmapilgul pole nad justkui midagi tähendanud, aga nüüd tagantjärele vaadates on neil hoopis teistsugune väärtus.
Alustada tuleks vist koduküla viimasest trennist - kus poisid said 15 minutit rohkem mängida, kui trenn ette nägi. Või siis 8. märts, mil saime sõpradega kokku - kusjuures kokkusaamist olime planeerinud väga pikalt ja aegade sobitamine oli olnud keeruline, aga see kokkusaamine sai teoks ja on praegu iseäranis südantsoojendav. Või siis 8. märtsi võistlused, mil sain meeletult võimsa ja rõõmsa osalemiselamuse. Või üldse kogu too nädalavahetus, vahvate spordisõpradega koos veedetult, sest sai palju nalja ja rõõmu oli ohtrasti. Või siis Islandireis, mille suhtes mul oli kahtlusi-kõhklusi, sest tundus kuidagi, et miski tahab vahele segada, et ikka ja aina satub takistusi teele ette. Või siis aastavahetus pereringis, kus oli tõeliselt arvukas ja mõnus seltskond koos ja oligi ootamatult mõnus ja hea. Või siis eelmise suve reis Fääridele, mis oli tõeline unelmatereis (ja ikka ja aina naudin seal ülesvõetud kaadreid, mis mul siin arvutis taustapildina jooksevad).
See kõik on tõesti erakordsete, märgilise tähendusega elamuste ja sündmuste jada, mis teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ja eks praegugi tegutsen ikka sedasama põhimõtet järgides edasi - käies ja avastades, turnides tundmatutes paikades, konnates uusi teid ja radu. Tehes kõike kohe ja praegu, et oleks sisukas kulgemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar