Loen praegu Uku ja Maibi Randmaa raamatut "Ümber. Ilma" ja hakkasin siin mõtlema selle peale, missugune on see maailm, mille me elame.
Enne, kui selle juurde edasi liigun, mis mind üldse seda kirjatükki kirja panema ajendas, tuleb mul repliigi korras teha kaks ääremärkus. Esiteks: Uku Randmaa pani oma jahi tuuleroolile nimeks Vapper (ja kirjutab sellest, kui vapralt Vapper ikka ja aina hakkama sai). Teiseks: oi, kuidas mulle meeldis Uku Randmaa siiras kirjeldus sellest, kuidas ta uue magamiskoti kasutusele võttis ja mida kõike ta arvas neist inimestest, kes olid välja mõelnud, kuhu tuleb magamiskoti pesemisjuhised õmmelda!
Aga, asja juurde nüüd ka. Ühest küljest olen ju Uku Randmaale tema ümber ilma purjetamiste ajal kaasa elanud mõlemal korral ja väga huvitav on lugeda, missugused olid tema mõtted merel olles. Tore on lugeda ka loo teist poolt, ehk siis Maibi Randmaa vaateid, kogemusi ja tähelepanekuid, mis on paralleelselt kirja pandud. Ja tegu on ikka vaprate inimestega, vapra mehe ja naisega, mõlemad andmas omapoolset panust, et üks neist saaks oma unistuse teoks teha. Müts maha mõlema ees ja vahva on mõista, et inimesed ongi ilusad ja head ja tore, et on sellised vaprad ja vahvad tegelased üheks pereks kokku saanud!
Ja kuidagi viis see Maibi Randmaa poole lugemine (ja miks mitte ka Uku Randmaa kirjeldused kaasvõistleja Susie Godall'i võitlusest merel) mind mõtteni, et ma ju tunnen veelgi vapraid naisi, kes teevad ja toimetavad oma igapäevast elu sama vapralt, aga kellest keegi ei kirjuta, kellest keegi ei räägi (eks mõnes mõttes on see "Ümber. Ilma" lugu ka veidi teistsugune teema, sest see tähelepanu on ikkagi ühe globaalses mõttes väga suure teo kajastus ja sellel puhul on ju see kirjutamine vägagi õigustatud).
Praeguse elukorraldusi kontekstis on vähemalt osa neist vapratest naistest nüüd tähelepanu keskpunkti toodud - meedikud ja poodide ja apteekide töötajad, kellest enamuse ju moodustavad naised. Väga tore ja tõeliselt hea meel on selle üle, et vähemalt nüüd saadakse aru, kes tegelikult olulised on.
Aga konkreetne vapper naine, kes mulle silma ette tuli, on naine, kes oma meest jäägitult toetab ja kes vajadusel ka kõik rasked talutööd ära teeb, kasvõi vasika sündimist abistades, kus vasikas on nii suur, et kuidagi emakõhust välja tulla ei taha - kui tuua välja vaid üks väga radikaalne öö möödunud talvest, mille kirjeldus mulle siinkohal silma ette tuli. Rääkimata ka moraalsest toest, mida on vaja selleks, et talupidamisega jätkamise tahe ikka olemas oleks ja suudaks teha seda tööd, mille puhul kõik habras ja õrn on. Eks tuli silma ette ka seesama talupidaja ise, kes vapralt ikka toimetab, siiani veel valimata lihtsamat teed - minna kellegi teise juurde tööle -, sest hing nõnda nõuab, päevast päeva vaprat toimetamist.
Ja kui veidi üldisemalt mõelda, siis miks on üldine arusaam selline, et meeste puhul on vaprus vist üsna iseenesestmõistetav, aga naiseks olemise juurde selline omadus nagu päriselt ei käiks, see on justkui midagi, mis on erakordne, eriline, märkimisväärne. Sest tegelikult on ju lugu selline, et vaprust nõuab meie igapäevaelu meilt kõigilt, meestelt ja naistelt, lastelt ja vanadelt - igaühelt isemoodi ja vaprus on kasvõi see, et uuele päevale vastu minna, teadmata, mida see endaga kaasa toob.
Võib-olla on see praegu veidi liialdatud vaatenurk, aga mulle meeldib kusagilt üleskorjatud mõte: "Igaüks on oma eluloo kangelane!" See võtab vist kogu selle teema üsna hästi kokku. Ja annab ka õige rõhuasetuse - ise teeme oma elu ja ise saame ka anda hinnangu, kas on see siis ka vääriline. Laululugu siia juurde on teadagi selline:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar