Kui nõnda sageli tuleb mul tõdeda, et ise olen ilu tegija, siis viimased päevad on andnud tunnistust sellest, et ise olen ka ime tegija. Ja nagu ime tegijatele kohane, ei saa ma ise sellest suurt midagi aru. Sest teen ja toimetan ja saan vajalikud tulemused, lahendan ära mingid ülesanded. Sellest, et see kõik ime on, võib aru saada vaid selle pealt, et need, kelle muresid lahendan, on nende asjadega jännis olnud ja neile on tundunud, et need on lahendamatud probleemid. Aga, siis on nad jõudnud minuni ja ongi kõik lahenenud.
Peamiseks ime allikaks on seejuures olnud raudne loogika, loogikageenius nagu ma olen. Ja üllataval kombel on mu peas ikka nii palju süsteemset mõtlemist, et suudan läbi näha ka selle loogika, mis teiste jaoks küündimatuks jääb. Tean-tean, et see kõik suure enesekiitusena kõlab, aga see on minu reaalsus ja mõnel hetkel on hea aru saada, et on ikka seda pagasit küll, mille seljas ratsutada (kui enamasti tundub, et kõik see, mida tean ja oskan, on suhteliselt kasutu (lugedes kasvõi tööpakkumisi saan aru, et ma millekski suurt ei kõlba, pole mul piisavalt oskusi ja teadmisi), kuigi-kuigi, olen ju ikka endas kandnud seda teadmist, et minu oskused ja kogemused on ainsad asjad, mida keegi minult võtta ei saa, need on mul ju kogu aeg olemas ja minuga kaasas).
Ja kui praeguses (eri)olukorras olen minagi mõnel hetkel mõelnud, et mis minust edasi saab või kas ja kuidas mul ka edaspidi midagi teha on, siis olen üllatuslikult saanud hoopis sellise kogemus, et minu olemasolevaid oskusi ja saadud kogemusi on teistel väga vaja ja eilegi sain ühest allikast korraga suisa kolm tööpakkumist, praeguses seisus tekitasin endale aga võimaluse sootuks neljanda variandina, kuidas ma tahaks tööd teha. Eks tulevik näitab, kas sellest asjast ka asja saab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar