Sa kiirustades tulid minu juurde,
ma ei taha, et Sa kiirustades lähed.
Istu kasvõi hästi-hästi vähe,
aga istu enne, kui Sa lähed.
Vaata kord siin väikses kambris ringi,
kõike, mis siin riiulitel on,
Sa oled oma käega puudutanud
ja südamega puudutanud hingi.
Mõtlen, kas ka Sina aimad vähe,
et alles jääb Su väikene visiit
siia õhku, siia tuppa, siia pähe,
ka pärast seda, kui on mindud siit.
....
Vahel rohkem, kui ööbikute laulu,
vahel rohkem, kui kohisevat merd,
vahel rohkem, kui puude ladvus tuuli,
ma tahan jälle kuulda Sinu häält.
/Lahkumine, Jaan Tätte/
Just selline tunne mind tabas. Just need sõnad olid mu peas. Kui keegi on tulnud Su ellu ja muutnud Su elu, siis kuidagi ei taha, et ta läheks. Läheks edasi või tagasi oma toimetuste juurde ja kaoks Su elust. Õnn on, kui ta jääb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar