Iirimaal ringi liikudes jäi mulle silma, kui palju on seal igasuguseid märke kirjasõnas lahti seletatud - nt on teel kirjutatud "Go slow, school ahead". Nii leidsin ennast taaskord arutlemas selle üle, kui iseenesestmõistetavalt me võtame seda, et kõik lugeda ja kirjutada oskavad. Kuidas me ei kujuta oma elu teistmoodi ettegi. Ja tuleb meelde, et keegi mulle kunagi rääkis, et kui nt Pariisis tuleb Su käest keegi küsima, mis on ühele või teisele sildile kirjutatud, siis ei pruugi see tähendada seda, et ta ei näeks, mis seal kirjas on, vaid seda, et ta lihtsalt ei oska lugeda.
Samas viis see mu mõtted hoopis ühte teise aega liikuma. Mõtlesin tagasi aega, kui ei olnud veel kirjasõna ja kõik teadmised-oskused-kogemused anti edasi suusõnaliselt, inimestevahelise suhtlemise teel. Selleks, et info edasi liiguks, pidid samaaegselt kohal olema nii edastaja kui ka vastuvõtja. Ja mõtlesin meie praeguse aja peale - selleks, et saaksid kellegagi "suhelda", selleks, et kellegi mõtted Sinuni jõuaksid, on nii palju erinevaid "abivahendeid". Võtame kasvõi raamatud - keegi paneb midagi kirja ja siis keegi kunagi loeb. Samas aga selline suhtlemine suhteliselt ühesuunaline. Keegi loeb kellegi mõtteid, kuid kirjutaja ei saa teada, millised mõtteid-tundeid kutsub tema loodu esile lugejas.
See siis ongi see suhtluse lõpp - pole vahetut kokkupuudet, pole vahetut sidet. Kirjutaja valib oma aja kirjutamiseks, lugeja valib oma aja lugemiseks. Abivahendid on selles toetavas rollis, kuid vahetut suhtlust jääb vähemaks.
Ja siis mõtlesin kõige selle juures, et õnneks olen olnud juba pikka aega suhtlusvormi nimega "muusika" harrastaja. Seal on olemas "kirjutaja" ja "lugeja" samas aeg-ruumis ning toimub vastastikkune suhtlemine ning kui veel mõlemad üksteisele avatud ja ühise "keele leidnud" on, siis võib toimuda midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna, kuid millest siiski osapooled täiesti selgesti aru saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar