Mis mul viga on, et ma iga üksikut sõna endasse ahmin ja tahan teada, kas inimene tegelikult ka mõtles seda, mida ta välja ütles. Ma olen selles olukorras juba olnud, selles, kus ma igale sõnale liig palju tähelepanu osutan. Ja kuigi ma taban selle hetke taaskord ära, ei suuda ma kuidagi ka teisiti olla. Lihtsalt, iga üksik sõna omab tähendust. Samamoodi omab tähendust iga tabatud detail. Miskit peab minul ikka viga olema, sellest saan ma aru. Aga mis selle vea põhjustab ja kuidas seda viga kõrvaldada?
Teise suure vea taban endas praegu veel - selle, et ma ei suuda otsustada, mida ma tahan, ei suuda selgelt sõnastada seda, millised on minu soovid ja tahtmised. Hing hüpleb mitmete valikute vahel ega taipa kuidagi leida seda õiget. Kõik justkui on ja täiesti omal kohal, samas aga leidub ikka mõni seik või asjaolu, mis üldisele suurepärasusele varju heidab. Millest see kõik tingitud on? Kas tõesti on valikuvariante liiga palju ja meeled liialt avatud, et ei tea ise ka kuhu poole ajama panna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar