Sellel teemal tahtsin kirjutada juba eile. Ajendiks üks postkaart, mille ulakas meeleolus eelmisel kevadel Prantsusmaalt Eesti poole teele panin.
Postkaardi peamiseks sõnumiks oli see, et loetlesin üles kõik rikkused, mis mulle vähegi meelde tulid, kõik rikkused, mis mul on - seal olid kirjas vabadus, kuulamis- ja mõistmisoskus, hea huumorimeel, hoolivus, siirus, ausus, otsekohesus, tahtejõud ja veel kõik need toredad omadused, mida endal olevat tean (repliigi korras - tean väga hästi, et on minulgi neid omadusi, mille üle ma sugugi uhke pole, aga need pole praegu teemaks). Tookordse riukaliku käitumise tingis see, et inimesed, kellele see kaart saadetud sai, ei mõistnud, et tegelik väärtus pole mitte see, mida sa omad, vaid see, kes sa ise oled, millised on sinu teadmised oskused, isikuomadused, sinu teod. Tookord tahtsin selle kaardiga märku anda sellest, et kõik need rikkused, mida eespool loetlesin, on seesugused asjad, mida mitte keegi mult võtta ei saa, mis on minu enda sees. Ega ma sellel hetkel veel teadnud kui väga mul õigus oli ja kuivõrd õige see aadress oli - see kõik selgus hiljem.
Selles nimekirjas oli veel üks oluline asi, mille tookord ühena esimestest kirja panin ja nii on see ka praegu, ta on prioriteetide rivi eesotsas. See nimekirja ülemises otsas olev rikkus oli AEG. Täna tuli see ajalise rikkuse teema jälle üles, ühes väga selges situatsioonis, kus sain aru, et teisel inimesel pole minu jaoks aega. Kuigi esmapilgul püüdis ta mulle jätta muljet, et mingit ajalist piirangut meie teineteise seltsis olemisel peal ei ole, siis ühel hetkel keris kell ennast nii kiiresti edasi, et (vähemalt minu jaoks) ootamatult jõudis kätte lahkumineku aeg. Ja see panigi mind mõtlema, sest tegelikult olen ma sellega viimasel ajal väga mitmel korral kokku puutunud, ühise aja ja selle piiratuse tajutamisega. Minul, kellel on aega vabalt käes, ei ole hetkekski sellist asja, et ma peaks kuhugi kiirustama või midagi suuresti tegema, ma pigem olen ikka endale võtnud aja enda jaoks oluliste inimestega koos olemiseks, ilma igasuguste ajaliste piiranguteta. Kõigil teistel aga tunduvad need piirid väga selgelt paigas olevat.
Ja nõnda ma saingi täna taaskord aru, et ma elan mingis utoopilises paralleelmaailmas, kus mul on aega küllaga, kõik teised on aga ajapuuduses. Ja nii ma seisangi siin oma ääretu ajaga, kasutades seda enda arvates olulistele asjadele, aga mingil hetkel selgub ootamatult, et neid, kellega koos seda aega kasutada, ei ole, sest neil on veel nii palju teisi inimesi, kellega koos seda aega sedasi kasutada.
Ei, ärge saage minust valesti aru, ma ei virise, pigem mõtisklen, sest iga hea sõbraga koos veedetud hetk on ääretu rikkus, ma oskan neid südamest hinnata ja väärtustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar