Kummaline on see elu. Sattusin Inese kaudu neile radadel, mida mingi aeg tagasi väga intensiivselt käisin. Ja kuulasin taaskord neid lugusid, mida ma peast teadnud olen ja kuulasin ka lauljat, seda, kuidas ta laulis, enda kirjutatud laule ning mind tabas hämmastav mõte - ta ise rikub iseenda esitusega oma suurepärased laulud ära. Eks ma saan aru, et selline on stiil ja moodus, aga mina olen vahepeal teada saanud, et on võimalik oluliselt paremini. Ja seetõttu on kurb kuulata, kuidas laulukirjutaja endale ainuomase lauluesitamise laadiga oma laulud ära rikub.
Eks ma saan aru, et seekord pole ilu mitte vaataja silmades, vaid sootuks kuulaja kõrvades. Ja kõige hämmastavam on see vaade, mida seeläbi oma elule saan, eks olen seda varemgi täheldanud - et kui mingil hetkel on asjad õiged ja kohased, siis aja möödudes muutuvad vaatekohad ja seetõttu saab omasest midagi väärat ja võõristavat. Nõnda on see asi ka praegu - varemalt olin selle avastuse teinud muusikalise poole pealt, nüüd lisandus sellele ka laul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar