Selleks, et saada värve oma ellu juurde, on ikka vaja teiste inimestega kokku puutuda. Kui mul vanasti veel autot ei olnud, siis ei teadnud ma midagi kevadekuulutajatest. Olin seesuguse termini kasutamist kuulnud ja teadsin, kellest jutt on, aga oma silmaga seesuguseid tegelasi näinud polnud. Nüüd olen juba üsna pikka aega olnud autojuht ja siiani oli elu mind säästnud.
Täna aga sain keerata uue lehekülje, sain ise kogeda, mida tähendab kevadekuulutajatega (peaaegu) kokku puutuda. Vaid kahe lühikese sõiduotsa peale kaks teravat elamust! Esiteks naisjuht, kes tahtis rida vahetades oma autoga mu autol esimese parema nurga maha sõita - hea, et õigel ajal märkasin tema tegevust ja pidurdada taipasin. Niipalju, kui mina aru sain, tegi ta manöövri sedasi, et asus rida vahetama ja siis alles vaatas, kas teises reas mõni auto ees ka oli. Teiseks kevadekuulutajaks oli üks vanem härrasmees, kes oma auto peateele keerata küll otsustas, aga sellest ei teinud sugugi välja, et mina oma autoga seal ka liikumas olen ja kui ma poleks piduripedaali taaskord tööle rakendanud, siis oleks ta avastanud, et minu auto on teinud mitte just eriti väikesed parandused tema auto külje sisse.
Nüüd olen siis kogemuse võrra rikkam ja eks ma tegelikult saan aru küll, et mul tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla oma kaasliiklejate suhtes, kes ise pole veel seesuguseks liiklusintensiivsuseks, nagu Tallinnas praegu on, valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar