Olukord oli samasugune, nagu varemaltki neid olnud on. Teine inimene polnud kuulanud, mida talle rääkisin. Ja korraga, kui kogu olukord minu ees lahti laotus, sain aru, et see on kättemaks. Puhas ja siiras, selle eest, et ma olin julgenud oma suu lahti teha. Kättemaks, mulle, selle eest. Ma polnud kunagi varem nii selgelt tajunud kättemaksu. Ja kõige üllatavam kogu selle asja juures oli see, et kuigi see oleks pidanud mulle haiget tegema, tajusin vaid tuimust, ma olin justkui sellest olukorrast väljaspool, see kõik justkui ei puudutanudki mind.
Huvitav, kas teine inimene sai ka soovitud naudingu sellest kättemaksust või hakkas ta süda kripeldama? Või ei mõelnud ta selle peale rohkem, kui vaid sel teo kordasaatmise hetkel? Kas peaks selle üle küsima?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar