Ütle jah, et see on tuul
ja ei midagi muud.
Ütle jah, et pole seotud
tundega pisarate leotus.
Ütle jah, et siia ei puutu
keskkonna saabuv muutus.
Sellist mantrat leidsin ennast iseendale lausuvat. Ja sain taaskord aru, miks on vaja, et ma ise ja ainult ma ise ja üksinda. Ma olen tõesti väga tundlikuks muutunud ja mõned emotsioonid on sellised, mis ei ole "avalikkusele" näitamiseks või ei tulegi esile siis, kui on "avalikkus" kohal. Ja selles valguses on mul hea meel, et asjad läksid nii, nagu nad läksid. Võib-olla oleks teistsugune asjade korraldus mind samuti häirinud, oleksin ehk olnud liiga vahetult seotud. Nüüd on mul võimalik olla omas mullis ja tunnetada asju distantsi pealt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar