Kõrvalpilk väärtushinnangutele

Elu ikka pakub võimalusi imestamiseks. Täna koondusid mul ühe teema alla kaks väärtushinnangutega seotud lugu.

Esimene lugu leidis aset mõni nädal tagasi, kus kuulsin, kuidas üks inimene, kes minu teada praegu kindlat sissetulekut ei oma, oli pakkumise peale, et võiks minna Humanast uut jopet otsima, resoluutselt teatanud, et tema odavaid asju ei osta. Kuna sellesama inimese ema oli sel hetkel minu kõrval, siis asusin uurima, et millest nad kõik siis üldse elavad, kuidas nad omadega hakkama saavad. See ema siis vastas mulle, et eks nad suuresti tema pensionist elavad, kolm inimest, see ema, tema tütar ja tütrepoeg, kuigi tütar ka väikest toetust saab. Küsimuse olingi endast välja paisanud just sellessamas valguses, sest ma ei mõistnud, kuidas inimene, kes minu arusaamist mööda peaks igat senti lugema, saab välja tulla seesuguste ütlustega, et tema odavaid asju ei osta. See oli minu jaoks üks suur kummastust täis hetk.

Teine lugu on seotud meesolevusega, kes oma kallima umbes aasta eest maha jättis ja siis mõne aja möödudes endise kallima juurde kostile ühel õhtul taaskord sisse sadas, nüüd mitmeid kuid ennast ümmardada laskis, naispoolel endale küll suitsu, küll õlut hankida käskis, kogu oma palga kõik enda peale kulutas, koduses majapidamisest lillegi ei liigutanud ja nüüd siis viimaks, uude ellu, Tallinnasse paarikümne kilomeetri kauguselt taksoga (!) sõitis, veel takkatraavi sajatades, kuidas teda pole piisavalt hästi koheldud. Taaskord üks täieliku hämmelduse hetk minu jaoks...

Seesugused lood ja seesugused väärtushinnangud siis... Ja mulle tundub seda kõike kõrvalt vaadates, et mul on miski viga külges...