Kommunikatsioonihälvik

Eilne päev andis mulle väga selge märgi sellest, et ma olen ikka täielik kommunikatsioonihälvik.

Lugu algas siis sellest, et kodust välja astudes avastasin, et autol on üks rehv täiesti tühi. Helistasin sõbrale, et ehk saab ta mulle appi tulla. Sõber telefoni ei võtnud ja nii ma siis mõtlesingi, et kuna lähim bensiinijaam, kus peaks seesuguse asja vastu ikka rohtu saama, pole sugugi kaugel, siis sean aga sammud sinnapoole.

Jõudsin siis bensiinijaama ning asusin uurima autodele mõeldud riiuleid - neid on kõige muu kõrval bensiinijaamades üldse väga väheks jäänud, selles konkreetses nurgake ikka leidus. Kuna ma sealt pumpa ega muud vajalikku ei suutnud tuvastada, siis küsisin teenindajate käest. Vastuseks tuli: "Rehviremondi vahend on riiulis (see juhatati mulle lahkelt kätte) ja rehvi saab pumbata õues!" Ma ei osanud seepeale muud kosta, kui et mul pole see rehv, mis õhku vajaks, siinsamas käepärast võtta, vaid auto on kilomeetreid eemal. Ja nii ma siis sama targalt sealt bensiinijaamast tulema tulingi.

Järgmine samm oli siis spetsialist endale auto juurde organiseerida - selle osaga sain üllatavalt kenasti hakkama, isegi vene keelt kõneleva meesterahvaga saime kõik jutud soravalt ja sujuvalt aetud.

Edasi aga tuli täielik kommunikatsiooniämber, kui siis asendusratta võluva jõu najal autoga rehviremondi töökotta kohale sain. Teretasin ja töömehed siis küsisid, et mis mureks. Mina siis, et rehv oli tühi, nüüd asendusvelg all. Nemad siis, et ajagu ma aga auto estakaadi peale. Sel hetkel tuli juba ka töökoja juhataja, kellele ka rääkisin oma tühja rehvi lugu ja küsisin, et kas juba võib suverehvidega sõita (ma pole pidanud paar aastat rehvivahetusega tegelema ja seesuguste asjadega oma pead vaevama, seetõttu on selle koha peal mu teadmistes suur auk haigutamas). Tema siis, et jah, ikka juba võib. Läksin võtsin siis auto ja sõitsin estakaadi peale. Tulin autost välja ja siis töömees rabas pagasniku lahti ning küsib: "Kus siis suverehvid on?" Mina siis, et mul neid ei ole. Seepeale vangutas siis töömees pead ja suunas mu töökoja juhataja juurde, et ehk on kohapeal olemas ja saan nende käest. Nii ma siis astusingi teenindusruumi sisse lausega: "Ma ikka üldse ei oska suhelda." Ja seletasin kogu olukorra siis algusest lõpuni ära: et ma lihtsalt küsisin, kas juba lubatud suverehve kasutada, et kui see rehv, mis mul tühi on, pole enam kasutatav, siis pole mul mõtet hakata ühte uut talverehvi alla panema, vaid võiks ju juba terve jooksu ära vahetada - oleks üks käimine kõik. Seepeale laabus kõik juba suurepäraselt ja saingi kogu asja kiiresti jonksu - talverehvid alt ära ja suverehvid autole alla.

Ja eks ma sain ise ka aru, et viga oli minus eneses, et ma ei rääkinud kõigile kogu lugu ja oma mõtteid ära. Aga, selle põhjal, kui kiire kõigil tundus olevat, vaatamata sellele, et teisi kliente polnud, tundus mulle, et ma ei saa raisata teiste inimeste aega ja nii see vigane suhtlus aset leidiski. Lisaks muidugi see alaline häbelikkus, mis mullegi omane on - et ei tea, kuidas mingis situatsioonis käituma peaks ja siis tegeled justkui kompamisega, et kas see, kuidas toimetad, on ikka õige. Elukogemus muidugi näitab, et sellistel puhkudel saab veelgi enam ämbrites kolistada, aga ega ma ju sellest õppust võta...