Alati on mind imestama pannud see, kui inimeste sõnad ja teod teineteisest lahku lähevad. Seegi lugu, mille nüüd kirja panen, on sellest valdkonnast. Lugu ühest perekonnast - isa, ema ja laps. Mõlemad vanemad rõhutavad seda, et nad teevad oma igapäevatoimetuste otsused sellest lähtuvalt, et oleks võimalikult palju aega oma lapsega koos olemiseks. Sõnad on seesugused, aga teod paistavad sootuks teised. Siis, kui on see ühise olemise aeg, tegelevad vanemad oma asjadega ja laps on täiesti omapäi, tegeleb oma toimetustega. Kas see siis ongi see ühine aeg? Kas see siis ongi see, mille nimel vaeva nähakse? Kas see ongi see lapsega koos veedetud aeg? Minu jaoks on selline asi veidi silmakirjalik - suured loosungid ees, aga tegelikke tegusid mul näha ei ole õnnestunud.
Selline ühiselt veedetud aja mõiste viib mind veidi üldisema teemani - kas on oluline see aeg, mis me ühes paigas olles mööda saadame, või see, mida me selle koos veedetud ajaga peale hakkame, mida me selle jooksul korda saadame.
Ma saan aru, et mu mõte läheb uitama, aga mulle tundub, et sootuks olulisem on see, et suurema osa ühiselt mööda saadetud ajast pühendutaks teineteisele, muidu pole sellel asjal mõtet. Lihtsalt samas paigas viibimisest pole ju muidu miskit "kasu" - igaüks võib omi toimetusi teha ka eraldi, selleks pole ju ühte kohta kokku tulla vaja?
Siia tuleb ka üks teine silmakirjalikkusega teema juurde, mille üle ma olen samuti alati imestanud - kui seda, et raha on vähe ega jagu ühe ja teise asja jaoks, kurdavad inimesed, kellel on alati raha alkoholi ja suitsu jaoks. Mina, kui ma mõnikord külla minekuks pudelit otsides alkoholiriiulite vahel uitan, olen aina imestanud seda, kust võtavad inimesed raha alkoholi ostmiseks. Minul küll selliste asjade jaoks ressursse napib, aga võib-olla on asi selles, et mul on prioriteedid paigast ära?
Ei tea, kas peaks pisut raha jätma ka toidu jaoks?
Toitu võib olla, aga viina peab olema!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar