Elu on ikka väga kummaline. Kuidas on asjad nii, et siis, kui oled ennast kenaks sättinud ja kaunid rõivad selga pannud, ei tee keegi seda suurt märkama, ja siis, kui oled hommikul lihtsalt õue astunud, lausutakse kohe: "Sa oled nii ilus!" Kuna selliseid sõnu meesterahvaste suust ei kuule mina sugugi tihti, siis on need korrad mulle meelde jäänud. Eelmine kord, mil meesolevus mind seesuguse ütlusega jalust rabas, oli olukord täpselt samasugune - kuigi tegemist oli väga piduliku õhtuga, siis polnud minul aega ega võimalust olnud enese sättimisega tegeleda ja ise ma küll tookord ennast kuidagi ilusamaks, kui tavaliselt pidanud poleks.
See panebki mind mõtlema, et kuidas jõuavad need komplimendid minuni siis, kui ma ise küll ei arva midagi sellest, kuidas ma parajasti välja näen. Ja miks ei tule nad siis, kui ma olen selleks ka ise midagi teinud. Tean-tean, ilus olemine pole kunagi minu tugevaim külg olnud, ehk siis sealt ka seesugune vastuoksus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar