Mõni päev kohe on!

Mõni päev kohe on. Selline päev, mil kõik, mis teed, läheb korda, kõik, mida koged, on tore ja meelierutav, kõik, mis toimub, on just see õige ja kohane.

Mul pole ammu meel nii kerge olnud. See ilm, mis siin nüüd pikemat aega oma halli palet näitas, andis tooni minugi päevadele. Siis aga saabus SEE PÄEV. Hommikul ärgates ei erinenud ta suurt teistest omasugustest.

Ja siis, korraga, hakkas sellest päeva saama SEE PÄEV.

Esimeseks märgiks oli see, et päike tuli välja ja ilm läks soojaks, isegi lõõskav tuul ei häirinud. Seda soojust olin oodanud ja soovinud ja nüüd oli ta siis kohal.

Edasi läks kõik aina ülesmäge. Sain osa vahvast lastele mõeldud teatritükist, mida ikka aeg-ajalt vaatamas olen käinud. Terve esimese vaatuse naersin ja elasin seda läbi enda kõrval istuva tüdruku maailma vahendusel, kes kuidagi paigal ei suutnud püsida, sest muusika kutsus teda endaga kaasa - plaksutama ja tantsima. Teise vaatuse ajal, kui istusin vähe teise koha peal, naersin ikka laginal kaasa ja vaimustusin aina enam sellest, kui vahva on lastega koos olla publiku seas.

Sai siis teatrietendus läbi ja leidis aset üks peaaegu kohtumine. Sellest ajendatuna panin teele ühe SMSi, ise täielikult ulakust täis olles. Ja tundsin, kui õhuline on olemine, kergel sammul astusin teatrimaja juurest minema.

Linn, mis mind vastu võttis, leidis mu täiesti lennukast ja vabast meeleolust. Nii hea oli olla, nii vahva oli kulgeda. Kõik oli õige ja mõnus ja tore. Iseäranis, taibates ja tajudes, missugune luksus on keset päeva teha täpselt seda, mida süda lustib, ilma igasuguste piirangute ja kohustusteta.

Poes, kus käisin, sain ootamatult allahindlust - kohalikke tulevat hoida, ütles mulle müüja. Väga vahva, mulle seesugune asi sobis.

Ja siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas kusagil lohesid ka lendamas näen. Ja mu tunne, et sedasi võib see tuule kiirust arvestades olla, oli õige ja nii ma siis vaatasin, kuidas lohed lendavad ja inimesed lustivad. Uurides ja puurides, kuidas nad kõige sellega hakkama saavad ja kui kaootiline see tegevus tundub olevat.

Ja kui selle koha peal olekski võinud see päev juba otsa saada, sest mõne aja pärast seadsin sammud koju, siis kodus ootasid mind uued üllatused.

Postkasti oli vahepeal laekunud üks kiri, mis mind ülimalt helgesse meeleollu viis. Eks ma tean küll miks ja kuidas see juhtus. Ja eks seda tähendusrikkam oli see, et see kiri mu postkasti tee leidis.

Ja kui ka sellega oleks ma SELLE PÄEVA mitmekordselt tehtuks lugenud, siis üks üllatus tuli veel hilisõhtul. Kui ka üks teine kiri, mida ma isegi ei oodanud, samuti tee mu kirjakasti leidis. See oli toredaks kirsiks SELLELE PÄEVALE.

Kõige selle eelkirjeldatu vahele sain veel mõned telefonikõned ja SMSid, mis mulle head nimepäeva soovisid. Needki andsid mõnusalt sooja tooni SELLELE PÄEVALE juurde.

Kui tuli aeg magama heita, siis nii helges meeleolus polnud ma ammu olnud, süda oli kohe nii säravalt soojust ja valgust ja kergust täis, et tõeliselt hea oli olla. Uni sai magus ja rahulik ning uude päeva ärkasin väga värskelt ja puhanult.