Neli ja pool päeva oli aega, selleks, et rääkida jutud, mis rääkimist vajavad. Need ei olnud küll algusest lõpuni vaid selleks kasutatavad päevad, aga siiski. See aeg ja võimalus oli, või vähemalt minule tundus, et nii see peaks olema.
Aga need neli ja pool päeva kadusid igavikku ilma suurema sügavama suhtlemiseta. Oli vaid üks kolmveerandtund, mille jooksul sai räägitud "asjast".
Juba esimesest hetkest peale olid prioriteedid mujal. Mina ei teadnud sellest veel midagi. Ja nii ma siis ajakulgemise rütmis hetk hetke, tund tunni järel seda kõike teada saingi.
Ühel hetkel tekkis mul küsimus, kas tõesti on seis siis selline, et minuga suhtlemist tuleb vältida. Milleks siis see kõik muu, lahke kutse ja soov mind näha? Kas tõesti on suhted siis seesugused, et minuga rääkida ei saa? Või on midagi, mida minuga jagada ei saa?
Kurb on see, et see "asjast" rääkimise aeg kulus peamiselt "kaklemisele". Sellele, et mind läbi võetaks selle pärast, et ma endale kaitsva müüri ümber tõmbasin, kui hakkas toimuma midagi, mida ma ei oodanud, milleks valmis ei olnud. Eks suure seletamise sees sai selgeks, et on erinevad arusaamised ja tegutsemismustrid. See vist oligi oluline.
Ja lause, mis kõik selle kokku võttis - "Kõigile teistele kiidan sind küll, aga ise teen oma hoolimatusega haiget" - oli täpselt õige ja viimaks ometi sai see sõnastatud inimese poolt, kes oleks pidanud juba ammu taipama. Aga, sellest ei muutunud tegelikult suurt midagi, vaid väike hetkeline pinnavirvendus üldises toimetamistuhinas leidis aset, edasi kulges kõik samamoodi.
Ja nüüd ma siis mõtlengi selle välditud suhtlemise peale, sest just nõnda paistab see mulle praegu. Mõtlen, et tegelikult jäid olulised jutud rääkimata, vajalik vahendamata. Millal ja kus tekib see aeg? Ja kas enam üldse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar