See teema on mu peas idanenud juba mitu aega, viimaste nädalate sündmuste ja suhtluste valguses. Täna siis viimaks sõnastus ta selliseks mõtteks, et ma vajan oma ellu kangelasi, vajan oma ellu inimesi, kellele ma saan siiralt kogu südamest kaasa elada, pöialt hoida, rõõmustada nende suurte ja ka väikeste õnnestumiste üle.
Lihtsalt, eile saabus mulle ootamatult külla üks sõber. Ta rääkis oma päevast, päevast, mil ta sai kinnitust sellelel, et ta on olnud õigel teel. Ta on oma hoole ja armastusega ühele väikesele inimesele andnud sooja kodu ja nüüd ka üha paraneva tervise. Ja siis, temaga rääkides, talle kiidusõnu lausudes, tundsin ma, kuidas mul on au olla koos kangelasega. Ta ise oli paar päeva varem mulle öelnud, et ta on mõttetu inimene, mispeale ma kohe ütlesin, et keegi ei tohi minu sõprade kohta selliseid asju öelda, kõige vähem veel nad ise. Ja nüüd ta siis oli minu ees, rõõmustamas selle üle, et see väike inimene, kelle eest ta nüüd aasta jagu hoolt on kandnud, kellele oma hoole ja armastuse andnud, on parema tervisega, rõõmsam, toimekam, kasvamas, sirgumas. Selline on üks minu elu kangelane, kelle suure hinge ja avatud südame peale mõeldes ma praegugi heldinult pisaraid valan.
Veel üks kangeline külastas mind eelmisel nädalavahetusel. Noor neiu, kes on näinud juba kõike, mida suurem osa täiskasvanuidki kogu elu jooksul kogeda ei saa. Ja selle kõige keskel, kõigist neist kohutavatest kogemustest hoolimata, pidades vastu üldisele tõrjutusele, on ta suutnud säilitada oma sisemise headuse, positiivse vaate elule, on leidnud vahendid ja võimalused, et "ellu jääda". Selline on teine minu elu kangelane.
Ja nende kahe loo pealt ma mõtlengi veidi üldisemalt, et mul on vaja kangelasi - kellesse uskuda, kellele kaasa elada, kelle kaudu ka võib-olla ise leida tee maailma paremaks tegemise juurde. Nemad, kangelased oma igapäevases elus, oma igapäevastes võitlustes, on minu jaoks suured eeskujud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar