Arvatavasti laksu all

Mõtlen ennast tagasi nendesse hetkedesse ja sellesse, mida tundsin ja tajusin. Loomulikult ei suutnud ma seda kõike vaid enda sisse jätta. Loomulikult oli mul vaja minu sees toimuvat jagada. Ma arvan, et selle jagatud rõõmu teooria pärast - et saab siis poole suurem. Ei, tegelikult petan vaid ennast. Põhjus oli sootuks muus - ma arvan, et ma olin laksu all. Kui on midagi, mis tekitab nii võimsaid emotsioone, siis võibki sellest saada samasuguse doosi, nagu mõnuaineid tarbides. Eks kogetugi ole mõnuaine, vähe teistsugune, aga siiski samavõrd sõltuvust tekitav. Seda, et ma sõltlane olen, tean ma juba ammu, aga iga kord olen ikka üllatunud, kui järjekordse doosi mõju lahtuma hakkab ja reaalsus endast taas märku annab. Kummastav on see, kuidas mõnuaine mõju all olles muutub kõik sootuks teiseks, kuidas kõik meeled lülituvad hoopis teistesse dimensioonidesse. Ja vägev on see saadav nauding, kui näen, et positiivne tagasiside paneb energiavahetussüsteemi tõepoolest genereerima (süsteemiteooria toimib ka tegelikkuses). Nõnda ei võtagi füüsika elult kogu romantikat, annab vaid kinnistust sellele, et kõik on õige ja kohane.

Mõtlesin, et siia võiks sobida ka mõni muusikapala, aga endale tuttavat muusikat läbi lapates avastasin, et sellisel teemal ei tulegi mulle ühtegi lugu ette... Aga see laul on enam-vähem teemasse: