Asjad tulevad ise

Viie tiibetlase teema viis mind selle mõttevahetuseni, mida pidasin ühe oma sõbraga, kes on viimasel ajal väga sügavalt tegelenud jooga, meditatsiooni ja vaimse eneseleidmisega. Me arutlesime selle üle, kuidas need asjad meieni tulevad. Tema on ikka aktiivselt osalenud igasugustel koolitustel, kursustel, lugenud hulgaliselt kirjandust, minu jaoks aga tulevad need asjad ise, justkui iseenesest astuvad minu ellu sisse. Ja kui ma siis olen talle oma ühest või teisest kogemusest rääkinud, paneb ta justkui neile mõisted taha ja annab kinnitust, et ma olen õigel teel, teel iseenda parema tundmise ja tunnetamise juurde. Ja see on nii hämmastav, kuidas me käime temaga sama rada, aga siiski mõlemad just endale sobival ja omasel viisil. Ja kuidas see kõik meid omavahel seob ja lähendab. Milliseid tundidepikkuseid (minu jaoks) hilisõhtuseid (või suisa öiseid, tema jaoks ajavahe tõttu päevaune eelseid) jutuajamisi meil on olnud, kuni üks või teine lihtsalt juba sellist nägu on, et nüüd on küll voodi see kõige õigem koht, kuhu ennast asetada. See, millist elust ja elus aset leidvatest sündmustest vaimustumist me omavahel jagame, on täiesti imeline. Vahva, kui on selliseid sõpru, sellist suhete sügavust.