Praeguse olukorra juures, kus kõik meessoost asjaosalised on oma arvamuse öelnud ja kõigega juba väga rahul, tuli välja, et seltskonnas leiduva naisterahva arvamust asja kohta pole veel saadud. Ja see kõik muudab mind ettevaatlikuks, sest kogemus ütleb, et kui sekkub naisterahvas, võidakse kõik pea peale pöörata. Ma ei tea, miks mul seesugune arvamus on, kas tõesti mingi varasema kogemuse pealt?
Aga, kuskilt kuklast tungis esile üks lugu, mida olen kuulnud. Lugu sellest, kuidas tuli üks aknapaigaldamise töömees ja rääkis kõik meesterahvaga läbi, kõik asjad said justkui lahendatud ja siis ütles ta omalt poolt, et enne, kui neile mõtetele pole pere naispoole nõusolekut saadud, tema midagi ette ei võta. Ja tuligi välja, loomulikult, et naispool arvas sootuks teistmoodi kõigest ja kui oleks esialgsete plaanide kohaselt kõike tehtud, siis oleks tulemus "vale" olnud. See nõue, et tuleb naispoolega läbi rääkida, tuli puhtalt kogemuse pealt.
Eks see ole teada fakt, et naised otsustavad, kõike ja alati. Lihtsalt niimoodi on, isegi siis, kui meestele tundub, et nemad on otsustavaks pooleks. Ja eks minulgi oli sel kevadel seitsme meesterahva pundis võimalik olla see naisterahvas, kelle peale otsustamise poolelt loodeti, aga ma lasin heal meelel meesolevustel ise otsusteni jõuda, mis siis, et need asjad võtsid neil tükk aega aega. Aga ma meelega hoidsin ennast tagasi, sest polnud minu asi ennast vahele toppida ja asju teiste inimeste eest ära otsustada. Eks ma saan aru, et tegelesin teatud mõttes sotsiaalse eksperimendiga - vaadates ja jälgides, mismoodi otsustusprotsess käib ja kuhu välja jõutakse, kui ei ole selget liidrit ja ka seltskonnas olev naisterahvas ei võta otsustamist enda kätte. Päris põnev oli see kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar