Lugesin lehte ja avastasin ühe huvitava artikli. Inimesele, kellega minulgi on olnud kokkupuuteid, sai osaks avalik tunnustus. Ja vaadates, mis valdkonnas, pani see asi mind küll pead vangutama. Kui selline inimene, kes teisi inimesi ei väärtusta, saab tunnustatud haridusvaldkonnas, siis on siin maailmas küll midagi täiesti viltu. Ja kuna minu kokkupuuted selle inimesega on olnud sedalaadi, et avatult ja otse suheldes olen kogeda saanud vaid mõnitamist ja põlgust, siis ma isegi ei taha teada, millist mõju see inimene haridusvaldkonnale avaldanud on.
Ja korraga tuli mulle meelde, et seesama inimene on seotud ühe teise inimesega minu minevikust, kellele on, alati, olnud omane samasugune käitumine ja kes ometi on olnud pidevalt laste ja noortega tegelemas. Mina tema vaimse terrori all ei murdunud, küll aga on mul praegu võimalik tema peale mõelda just sedasi - vaatamata sellele, mida oled korda saatnud, on minust saanud tugev ja teotahteline inimene, aga võib-olla just selle kiuste, seda, mida sa tegid, olematuks ei tee ja see lihtsalt näitab seda kui väike inimene sa oled. Samasse kategooriasse läheb ka seesama tunnustatud haridustegelane.
Aga sellise tunnustamise teema paneb mind mõtlema, et millised on siis need väärtused, mida meie haridusmaastikul propageeritakse? Inimesed, kes tunnustatud saavad, peaksid ju ometi kandma neid väärtusi? Kui nii intensiivselt räägitakse kiusamisvabast koolist ja lasteaiast, siis kuidas saab tunnustada inimest, kes oma ellusuhtumiselt on juba kiusamisega tegelemas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar