Kui teha mingi otsus ja talitada selle kohaselt, siis tuleb ka tagajärgedega silmitsi seista. Mina tegin otsuse suhteliselt suures sundseisus olles, see, et ma ise selle seisu - oma mõtlemise ja kahtlustega - tekitanud olin, on vist sootuks teine teema.
Vahepeal aga asjaolud muutusid, need asjad, mille laabumises ma kahelnud olin, hakkasid korraga edasi liikuma, kõik läks taaskord käima ja lootus tuli tagasi. Ja selles valguses hakkas see meeleheitlikus olukorras tehtud otsus juba valena tunduma, hakkasin selles kahtlema. Lisaks veel see, et mul oleks olnud nii palju lisatingimusi, et kõik toimima saaks. Vahepealne aeg on olnud väga hea selleks, et aru saada, mida ma tegelikult soovin.
Täna siis sain teada, et elu on selle valiku minu eest ära teinud, minu tehtud valiku tühistanud. Ja kui ma siis selle "otsuse" läbi lugesin ja selle peale veidi mõtlesin, siis sain aru, et võib-olla polnudki see see õige asi. Sest, lugedes seda, mida mulle kirjutati, sain aru, et mul ei oleks selliste inimestega, kes raamidest väljaspool minna ei oska, mitte midagi teha. Ja see polegi minu jaoks õige koht, sest mulle on vaja avarama maailmapildiga inimesi. Ja eks teatud mõttes tuli peale ka see mõte-tunne, et otsustajad tegelikult ei tea, millest nad ilma jäävad, millisest võimalusest. Aga, üldiselt on mul praegu küll hea meel - et ma vähemalt proovisin ja et ma ise ei pidanud olema see, kes peab, muutunud oludes, andma eitava vastuse või siis jaatava vastuse teatud tingimustel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar